Eesti tervishoiu mure ei ole arstide «liiga head» palgad, vaid see, et tervishoid on krooniliselt alarahastatud. Me kulutame umbes 6,5 protsenti SKTst tervishoiule, samas kui Põhjamaades on see 9–11 protsenti. Kui pirukas on väiksem, tekibki tunne, et igaüks peab oma tükki kaitsma. Tegelikult peame rääkima sellest, kuidas tervishoiusüsteemi rahastamist tervikuna suurendada, aga mitte sellest, kelle arvelt tekki enda peale tõmmata.
Arstide palgasoovid ei ole õhust võetud. Töökoormus on suur, vastutus on elude ja tervise eest. Pikki öövalveid, emotsionaalset koormust ja kõrget stressitaset ei saa ignoreerida. Kui palgad ei tõuse, hääletavad arstid jalgadega – lähevad Soome või Rootsi, kus pakutakse kõrgemat tasu ja paremaid töötingimusi. See ei ole hüpoteetiline, vaid on juba toimunud. Viimastel aastatel on õnneks märgata vastupidist liikumist – osa arste on tagasi tulnud ning toonud Eestisse uut kogemust ja kvaliteeti.