„Kui lugusid aasta jooksul enne avaldamist kirjutasime, siis salaja sõpradele ikka saatsime. Sealt tuli head tagasisidet, aga sõbrad ikka kiidavad. Kui „Mustrid“ märtsis ilmus, siis sellest tagasisidest saime aru, inimestele meeldib. Aga tõeline plahvatus käis augustis, kui tuli välja lugu „Igavene“ ja siis korjati kõik eelmised lood ka üles,“ tõdeb Sillamaa.
Ta lisab: „Ma arvan, et tegelikult on see aastatepikkune töö, aga ma ei teadnud, et see väljendub Sadus. See kõik on kuidagi siia jõudnud.“
„Inimestel on emotsioone palju, juba seoses nende lugudega, sest nad on need lood oma ellu võtnud. Mul on pärast kahte esimest kontserti olnud tunne, et me ei lähe lavale minnes publikule esinema, vaid oleme osa sellest,“märgib Sillamaa.
Refereeritud artikli täistekst portaalis Eeter.