• Laps võib vanema silme all ohtlikult kokku kuivada, öeldes samal ajal: „minuga on kõik korras.“ Ema räägib nende pere loo.

  • „Ma oleksin võinud surra,“ tunnistab noor, kes oli anoreksiaga haiglas. Ilma ravita võib see haigus lõppeda traagiliselt.

  • Probleem on nii suur, et Viljandi haigla avas hiljuti eraldi söömishäirete osakonna.

  • Söömishäire ei karju, see tuleb hiilivalt: riided muutuvad suureks, söögikorrad kaovad, silmades kustub sära.

  • Kuidas söömishäiret ära tunda ja miks tavalised selgitused ja veenmine ei tööta?

Haiglasse minnes kaalus 164 sentimeetrit pikk neiu 36 kilo. Tal oli esimeseks päevaks kaasas oma lõunasöök: 20 grammi riisi, millest ei plaaninud kõike ära süüa.

Nende pere lugu räägib Maalehele tüdruku ema. Ema elab Tallinnas, isa koos tütrega maakohas pisikese aleviku lähedal.

Häirekellad hakkasid lööma suvel. Võitlus nähtamatu vaenlasega on sellest saadik kestnud igal rindel.

Ema:

Ta on alati olnud sale tüdruk. Juulis ma vaatasin, et liiga sale on. Ja kuu lõpuks sain aru, et asjad ei ole enam õiged. Augustis oli asi juba täiesti käest. Kui koos aega veetsime, siis käisime kinos ja nagu tüdrukud ikka, läksime poodi. Ta lubas mul proovikabiinis kaasas olla ja ma nägin oma last pesuväel. Aluspüksid rippusid puusakontide otsas, pesu lotendas seljas. Ma hakkasin nutma. Seda oli nii valus vaadata! Ja tema lohutas: emme, ära nuta, mul on kõik korras, ma tunnen ennast hästi.

Oled juba tellija?Logi sisse

Kommenteeri Loe kommentaare (2)