Esimesed koroonaviirusevastased vaktsiinid tehti kõigis Euroopa riikides 27. detsembril 2020.1 Koroonavaktsiinid olid võimas tööriist, mis aitas globaalselt vältida hinnanguliselt 2,5 miljonit surma2 ja sillutas tee pandeemiast välja.
Pärast pandeemia lõppu on viimase paari aasta jooksul Eestis avalik narratiiv kaldunud väga kiiva, justkui olnuks vaktsineerimine mõttetu ja COVID-19 ei olnud ohtlik haigus. Niisugused arvamused erinevad tugevalt sellest, mis pilt teaduskirjanduses avaneb.
Kuna teadus käib sageli närviajavalt aeglaselt ja COVID-19 põdemise pikaajalisi mõjusid ikka veel jälgitakse, pole koroonateema teaduskirjandusest kuhugi kadunud. Annan lühidalt ülevaate olulisematest teemadest, mida COVID-19 ja vaktsineerimise teemal viimase aasta jooksul kirjutatud on.
Ägeda haiguse kulg
12. detsembril kaitses Tartu Ülikoolis COVID-19 teemal doktoritöö dr Tatjana Meister. Eesti patsientide andmed kinnitavad rahvusvahelisi teadmisi: haiguse raskusaste suurenes vanuse ja kaasuvate haiguste arvu kasvades.
COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas oluliselt nende tegurite mõju, kuid hospitaliseerimisrisk jäi kõrgeks teatud haiguste korral, näiteks kroonilise neeruhaiguse, diabeedi ja krooniliste kopsuhaiguste puhul.
Vaktsiini kaitsev mõju infektsiooni eest kestis lühikest aega, kuigi kaitse raske COVID-19 kulu eest püsis vähemalt kuus kuud ning tõhustusdoos pakkus lisakaitset. Lisaks vähendas COVID-19 vastane vaktsineerimine ägedate kardiovaskulaarsete sündmuste ja surma riski pärast nakatumist, kuigi see mõju oli ajaliselt piiratud.3
COVID-19 ägeda haiguse kulg on nüüdseks võrdlemisi hästi kirjeldatud, kuid detaile ja väiksemate elanikkonnagruppide analüüse avaldatakse jätkuvalt. Midagi varasemaga oluliselt vastuollu minevat pole kirjeldatud.
Radioloogid näitasid, et koroonaviirusesse nakatumine oli seotud pärgarterite lubjanaastude kiire kasvamisega ja samade naastude poolt põhjustatud südameinfarktide ja insultide riskiga.4 Samuti näidati ülitäpsete pulsilaine mõõtmiste varal, et COVID-19 põhjustab veresoonte bioloogilist vananemist viie aasta võrra, kusjuures veresoonte vananemine on enam nähtav naistel.5
Raseduse ajal COVID-19 põdenud emade lastel oli 29 protsenti suurem tõenäosus, et neil 36 elukuu vanuseks oli diagnoositud neuroloogilise arengu häireid või autismi, näiteks kõne arengu hilistumine või motoorse arengu mahajäämus. COVID-19 mõju närvisüsteemi arenguhäiretele oli kõige tugevamini nähtav, kui põdemine langes raseduse kolmandale trimestrile ja kui tegemist oli poisslastega.6
COVID-19 tüsistused ei jäta puutumata lapsi. Alla 18-aastastel lastel ja noortel oli esimesel nädalal pärast COVID-19 diagnoosimist üle kahe korra suurema arteriaalsete trombide (nt südamelihase infarkt, insult) ja ligi viis korda suurema venoossete trombide (nt jalaveenide trombid ja sellest tingitud kopsutrombid, ajuveenide trombid jm) riskiga, kolm ja pool korda suurema südamepõletiku ja ligi 15 korda suurema põletikuliste haiguste (multisüsteemne põletikuline haigus lastel MIS-C, Kawasaki tõbi jt) riskiga.
Suurem risk kestis 2–4 nädalat, kuid veenitrombide ja südamepõletiku osas püsis mittepõdenutest kõrgemal isegi veel aasta jooksul. Samas uuringus näidati, et pärast COVID-19 vastu vaktsineerimist oli südamelihasepõletiku risk ligi kaks korda suurem võrreldes mittevaktsineeritutega.
Vaktsineerimine on siiski mõistlik ka lastel: südamelihasepõletiku absoluutne risk oli COVID-19 põdemisel 2,2 lisanduvat juhtu ja vaktsineerimisel 0,9 lisanduvat juhtu kuue kuu jooksul 100 000 lapse kohta.7
Väga huvitavas uuringus leiti, et bakterid nina mikrobiootas mõjutavad nende valkude (ACE2 ja TMPRSS2 valgud) hulka ninalimaskestarakkudel, mida koroonaviirus vajab inimese nakatamiseks. Seega võivad ninas elavad bakterid olla üks põhjus, miks osad inimesed nakatuvad kergemini kui teised.8
Pikk covid ja muud haigused pärast COVID-19 põdemist
Pika covidi käsitlusjuhend arstidele ning patsiendijuhend on tervisekassa egiidi all valminud juba aastal 20229 ja 2025. aastal ei leitud midagi, mis seni teadaolevaga oluliselt vastuollu läheks. Näidati, et pikk covid kestab osadel patsientidel ikka veel, samuti täpsustati osade patoloogiate mehhanisme.
“Üle 50-aastastel inimestel on COVID-19 põdemise järgselt suurenenud risk dementsuse diagnoosi saamiseks.”
Prantsusmaal COVID-19 tõttu hospitaliseeritud patsientide puhul näidati, et pärast rasket koroonat on esimese kuue kuu jooksul suurem tõenäosus sattuda korduvale haiglaravile südame-veresoonkonnahaiguste, psühhiaatriliste, neuroloogiliste ja hingamiselundkonna probleemide tõttu. Ka 30 kuud hiljem on näha ikka veel suurem risk närvisüsteemi-, hingamisteedehäirete, kroonilise neerupuudulikkuse ja diabeedirisk.10 Üle 50-aastastel inimestel on COVID-19 põdemise järgselt suurenenud risk dementsuse diagnoosi saamiseks. Riski suurenemine oli sarnane teiste hingamisteedenakkuste põdemise järgselt.11
Hollandis oli osal patsientidest kolm aastat pärast COVID-19 tõttu haiglaravil viibimist ikka veel tervis halb (nn pikk covid), kusjuures väsimus ning mälu ja mõtlemisega seotud probleemid olid kolmandal aastal isegi süvenenud. Füüsilisele koormusele järgnev tugev kurnatus oli sage ja see oli seotud pika covidi raskema avaldumisega.12
Lastel ja noortel on koroona põdemisele järgneva seitsme kuu jooksul enam kui kaks korda suurem risk 1. tüüpi diabeedi vallandumiseks.13 COVID-19 järgsete autoimmuunhaiguste riski suurenemise põhjuseid uurides kirjeldati mitu valku koroonaviiruse pinnal, mis on välimuselt sarnased inimkeha osadel molekulidel ja mis võivad nn “molekulaarse mimikri” läbi käivitada immuunsüsteemi rünnakuid keha enda struktuuride vastu.14
USA laste analüüs aastatest 2022–2023 näitas, et teist korda COVID-19 põdenud lastel oli kahekordistunud risk pika covidi kujunemiseks. Kuigi tavaettekujutuses on korduvad koroona põdemised leebed, näidati siin, et pärast teistkordset põdemist võivad lastel jääda püsima krooniline valu, väsimus, peavalud, südamerütmihäired ja neerukahjustus koos kahe potentsiaalselt eluohtliku tüsistusega: südamelihasepõletik ja verehüübed. Sealjuures on pärast teist koroonat südamelihasepõletiku risk kolmekordistunud ja verehüüvete tekkerisk enam kui kahekordistunud.15
Eraldi uuringus näidati, et alla 21-aastastel suurendab COVID-19 neeruhaiguse vallandumist. Juba olemasoleva neeruhaigusega lastel ja noortel on pärast koroona põdemist kiirem neerufunktsiooni halvenemine ja nad vajasid sagedamini dialüüsravi või neerusiirdamist.16
Koroonat põdenud vähipatsientide suremus on suurem ja neil on kopsudes sagedamini siirdeid võrreldes vähipatsientidega, kes koroonat pole põdenud. 2025. aastal avaldatud uuringus näidati hiirtel, et hingamisteedehaigused nagu gripp ja COVID-19 põhjustavad kopsudes olevate “uinunud” vähirakkude n-ö ärkamist, mispeale rakud hakkavad juba päevade jooksul paljunema ja paari nädalaga loovad uusi siirdeid.
Samal ajal kahjustab vähk ühtede ja nakkushaigus teiste immuunrakkude funktsioone, mis kokkuvõttes võimaldab vähisiiretel segamatult kopsudes kasvada.17
COVID-19 vastu vaktsineerimine
Koroonaviirusevastaste vaktsiinide efektiivsus on enam-vähem samas suurusjärgus gripivaktsiinide omaga. Viirushaiguste hooajal 2023–2024 kaitsesid COVID-19 mRNA-põhised vaktsiinid haiglaravi eest täiskasvanuid 46–50 protsenti ja immuunpuudulikkusega täiskasvanuid 37 protsenti. Samal hooajal kaitsesid vaktsiinid koroonaviiruse KP.2 variandiga hospitaliseerimise eest isegi 68 protsenti.18
Hooajal 2024–2025 oli vaktsiini hinnanguline efektiivsus EMO külastuste eest kaitsmisel 29 protsenti, hospitaliseerimiste eest kaitse oli 39 protsenti ja surmade eest 64 protsenti. Kaitsev efekt oli näha nii eakatel kui nooremates vanusegruppides, nii krooniliste haigustega kui ka ilma haigusteta inimestel.19 2024–2025 hooajal kaitses vaktsineerimine kuni nelja-aastaseid lapsi COVID-19-ga seotud EMO külastuste eest 76 protsenti ja 5–17-aastaseid lapsi 56 protsenti võrreldes mittevaktsineeritud lastega.20
Prantsusmaal on esimese nelja aasta põhjal näha, et COVID-19 vastu vaktsineeritud 18–65-aastaste täiskasvanute suremus on väiksem kui vaktsineerimata inimestel. Vaktsineeritutel oli 74 protsenti väiksem risk surra raske COVID-19 tõttu ja 25 protsenti väiksem kogusuremuse risk.21
On hästi teada, et vaktsineerimisel tekivad koroonaviiruse ogavalgu vastu suunatud antikehad ja T-rakuline immuunsus, mis aitavad kaitsta haiguse raske kulu ja surmade eest. Praeguseks on selgunud, et vaktsineerimine aitas vältida (eeskätt monotsüütide ja loomulike tapjarakkude poolt vahendatud) üleliigset põletikureaktsiooni, mis sageli oli COVID-19 raske kuluga seotud. Samasugust kaitset näidati koroonaviiruse kahe erineva laine ajal.22
Raseduse esimese kolmandiku ajal COVID-19 vastu mRNA-põhiste vaktsiinidega vaktsineerimine ei olnud seotud suurte väärarendite riski suurenemisega. Esimene raseduskolmandik on kriitilise tähtsusega: just siis kujunevad kõigi organsüsteemide alged ja seepärast jälgitakse just sellel perioodil võimalikke mõjutavaid tegureid erilise põhjalikkusega.23
Ligi 25 000 ema ja lapse paari analüüs Šotimaalt näitas, et raseduse ajal COVID-19 vastu vaktsineerimine oli seotud väiksema tõenäosusega, et lapsel tekiks arengu käigus raskusi probleemide lahendamise oskuses, sotsiaalsete oskuste ja emotsionaal-käitumuslikus arengus.24
Esmakordne omataoline uuring näitas, et vähiga patsiendid, kellel pärast COVID-19 vastu mRNA-põhise vaktsiiniga vaktsineerimist alustati saja päeva jooksul vähivastase immuunraviga, elasid oluliselt pikemalt kui immuunravi alustanud vähipatsiendid, keda polnud COVID-19 vastu vaktsineeritud.
Arvatakse, et põhjuseks on mRNA-põhise vaktsiini laiem mittespetsiifiline immuunsüsteemi aktiveeriv mõju, mis võimendab immuunravi vähivastast efekti. Kui edaspidistes täpsemates uuringutes sarnasele järeldusele jõutakse, võib vähiga patsientide ravi tulevikus oluliselt muutuda.25
Kokkuvõte
COVID-19 on küll oma nägu muutnud ja tänu vaktsineerimiste ja põdemiste käigus saavutatud immuunsuse foonile ei ähvarda meid enam vahetu oht meditsiinisüsteemi ülekoormuseks ja hingamisaparaatide defitsiidiks.
See ei tähenda aga, et koroona oleks leebe haigus või et pandeemia ajal rakendatud meetmed oleks olnud kuidagi ebaproportsionaalsed. COVID-19 vastu vaktsineerimine aitab jätkuvalt kaitsta riskigruppe haiguse raske kulu ja surma eest, samuti väldib see noorematel inimestel pika covidi teket. mRNA-põhised koroonavaktsiinid on näidanud ootamatult positiivseid mõjusid vähipatsientidel ja tegelikult tuleb järjepanu ka uusi huvitavaid uuringuid vähivastaste mRNA-vaktsiinide maailmast.