Ega venevärk kutsu ei lugema, ei kirjutama. Aga et põhipahalane otsustas Akunini salamahti vangimajja määrata, siis jääb lugupeetav autor endiselt moameeste sekka ning väärib vaadet. Ja just selle kirjandusliku venevärgi paar viimast aastasada läbistab Akunin ühe terava looga ülimäärse ägeduslikkusega. Eri klassikute stiilides on ta vahvaste mängelnud varemgi, ent «Lego» (ehk Lermontov/Gogol) on ekstraklassi turdevorss.
Boriss Akunin, «Lego». Foto: Raamat
Noid kirjanikepaaritusi tuleb veel peatükkide kaupa, kes teab, see teab, kes ei tea, loeb lihtsalt head. Eesti koolides õpetatakse tänini põhjendamatult suures mahus vene keelt ja kirjandust. Põhjendatult küll kahes mõttes – esiteks tuleb vainlast natukenegi tunda ja teiseks on tolle oskusteabega õpse lihtsalt käepärast võtta. Teiste naabrite (Läti, Rootsi, Soome) keelt ja kirjandust ju poliitilise tahte olemasolul äkki soovikski õpetada, a kesse tuleb ja teeb? Isegi ei mõista.
No vot pärisvene ja vastalise vene huviline võiks «Lego» ette võtta ja vana tausta kirjandussõber naudib muul moel ja kõrgemal kombel. Ilma igasuguse taustata – loetagu hüva (ulme)romaani, mis samas ka ajalooläbija ning taust juba tekib. Seitse ühe hoobiga!
Spoilerina saagu sõnatud, et puslet ei paiska lõpplahti Lady Gaga, vaid vanahalb Baba Jaga.