Kuulasin eile kõrvaklappidest podcast’i ja liikusin riidepoe riiulite vahel autopiloodil, nagu keha oleks kuhugi ise läinud ja mind kaasa lohistanud. Kui lõpuks uksest välja astusin, helises turvavärav. Olin unustanud maksta. Appi kui piinlik.
Ma lihtsalt… ei olnud kohal. Elasin oma peas kuskil mujal, ei keskendunud. Kodus hakkasin mõtlema, et mis mul ometi viga on. Äkki olen hajevil ja väsinud kiirest sisust, mida endale iga tegevuse kõrvale sisse söödan?