Seoses erakonna Eesti 200 tulevikuga on spekuleeritud sellega, et üks tulevikustsenaarium nende jaoks võiks olla ka mõne teise erakonnaga ühinemine. Sellest on kõige häälekamalt rääkinud erakonna juhatuse liige Liisa Pakosta. Ja varemgi on olnud juttu Eesti 200 võimalikust liitumisest Parempoolsetega. Mis on teie esimene mõte, kui kuulete ideed Eesti 200 ja Parempoolsete ühinemisest?
Esimene mõte on ikka seesama, mida me oleme rääkinud: me oleme kolm aastat ehitanud maailmavaatelist erakonda ja meie silmis on erakonna liikmeid siduv põhialus just nimelt maailmavaade. See on see, mida sa valijale lubad ja mida sa pead täitma. See on juba iseenesest nii põhimõtteline küsimus. Kui te loete, siis seal on arutelud, et maailmavaade justkui pole oluline, aga mina väidan, et on. Seega on sealt edasi rääkida suhteliselt mõttetu.
Mida me oleme öelnud, on see, et loomulikult on kõik parempoolsed inimesed Eesti 200-st oodatud liituma Parempoolsetega. Parempoolsed vajavad uusi inimesi, me vajame jõudu juurde ja seetõttu on kõik, kes tahavad Eesti poliitikas kaasa rääkida sellel keerulisel ajal ja just nimelt parempoolse vaate suunas – rääkida majandusest, mitte ümberjagamisest, vaid juurdekasvatamisest – meiega liituma oodatud.
Teie Parempoolsete juhina praegu sellist Eesti 200 ja Parempoolsete baasil ühinemist ei näe, see ei ole realistlik?
Tänase seisuga ei ole see küll realistlik. Need on ju täiesti erinevad erakonnad, erinevad põhimõtted, mille järgi need erakonnad on ehitatud. Meie jaoks on olulised olnud lisaks maailmavaatele ka organisatsiooni ehitamine ja sammhaaval kasvamine, et Eesti poliitikas seda parempoolset poliitikat ellu viia. Kui seal kõrval on need põhjused ja põhimõtted, mis seal paistavad olevat, siis on väga keeruline üldse selle üle mõelda. Nii et tänase seisuga ma seda, jah, ei näe.
Aga mida te arvate Liisa Pakosta sellisest mõttekäigust, et erakonnad, kes on ühinenud või ühinevad, ei tee seda mitte suurest rõõmust, vaid vajadusest? Et need on tihtipeale ikkagi erinevad erakonnad, kes lõpuks lähevad oma mugavustsoonist välja, tulevad keskpõrandale kokku ja leiavad ühisosa, et kandepinda ühiskonnas laiendada?
See on Liisa Pakosta arvamus, mul on seda raske kommenteerida. Meie põhimõte on see, et kuna me näeme, et Eestis ei ole parempoolset erakonda – Reformierakond on sellest taandunud, Isamaa on muutunud populistlikuks –, siis me peame silmas oma valijat. Me oleme oma valijale lubanud olla parempoolne erakond. Küsimus ei ole ju organisatsioonide liitumises või lahknemises, vaid iga erakonna ja poliitiku mõte peab olema see, kuidas demokraatiat silmas pidades ja oma valijale mõeldes Eesti elu paremaks teha.
Nii et meie ei ole valmis kuskile keskpõrandale kokku minema oma põhimõtetes, väärtusruumis või maailmavaates. Hoopis teine asi on loomulikult see, et me saame aru, et Eesti poliitika põhineb koalitsioonidel. Ma arvan, et meie koostöövõime teiste erakondadega on täiesti olemas, kus saab teha kompromisse, kuidas ühel päeval juhtida riiki või linna, aga see on hoopis teine teema.
Parempoolsed on mõnes mõttes praegu sarnases rollis, nagu varem oli Eesti 200. Olete uue erakonnana nautimas neid esimesi vilju, mida on erakonna ehitamine ja selle arendamine teile toonud. Milliseid õppetunde te Eesti 200 eksimustest olete enda jaoks võtnud, et vältida sarnaseid vigu, mida Eesti 200 on varasemalt teinud samuti Eesti poliitikas uue tulijana?
Juba see küsimuse algus on midagi, millega ma üldse ei nõustu, sest me ei ole mitte kunagi rääkinud ega pidanud oluliseks seda, et me oleme uued. Küsimus ei ole selles, kas sa oled uus või vana.
Parempoolsed on ikkagi uus jõud Eesti poliitikas.
Kui te mäletate nende aega, siis rõhutati hirmsasti, et maailmavaade ei ole oluline, ja see ongi nüüd juhtunud. Kui alguses ei olnud maailmavaade oluline, siis tehti vasakpoolset poliitikat, järsku räägiti parempoolsusest. Valija ei saa aru, mis see toode on. Ideoloogia, inimesed, infoväli, organisatsioon ja meie jaoks ka raha – need on olulised.
Me kutsume liituma maailmavaatelisi inimesi, hoiame kinni oma põhimõtetest ja teeme roppu tööd sellega, et meie organisatsioon kasvaks, et Eesti inimesel oleks parempoolne valik. Ühel päeval on see igas kohalikus omavalitsuses hästi oluline. Et oleks vabadus olla see, kes me olla tahame – tugevalt parempoolne erakond. Selleks peame lõputult tööd tegema ka toetajate saamisega mitte ainult liikmete näol, vaid ka raha poole pealt.
Õppetunnid on, et olulised pole mitte isiklikud ambitsioonid või ametikohad ega “pilla-palla” olukord, kus korraga on erakonnas koos ühed, kes jooksevad paremale, ja teised, kes jooksevad vasakule, vaid vastupidi. Kui inimesed tulevad, tuleb rääkida selgeks, kes me oleme, mida me mõtleme ja mis on meie eesmärk, et inimestel tekiksid õiged ootused.
Teine on kindlasti demokraatia. Ma olen alati öelnud, et demokraatia eest Eestis suudavad seista erakonnad, kes ise on demokraatlikud. Kui te vaatate Parempoolsete siseelu, siis me pingutame selle nimel. Kõik meie sisevalimised on hübriidis, et inimesed saaksid kaasa rääkida erakonna sisedemokraatia küsimuses sõltumata sellest, kas nad on kodus gripiga haiged, Brüsselis tööl või puhkusel Filipiinidel. Ka see on kindlasti õppetund: hoida kogu aeg sisemist organisatsioonikultuuri, olgu need uute liikmete kohtumised või liikmeõhtud.
Eesti poliitikas on kolm suurt probleemi. Esimene on tsüklilisus: vahepeal ei huvita kedagi justkui valija ja ka erakonna liige, ainult valimiste ajal. Meie ehitame ikkagi nii, et vundament oleks tugev. Teiseks: otsused tulevad väga sageli reitingutest ja kõhutundest. Tegelikult peavad otsused, millesse meie usume, põhinema nii maailmavaatel kui ka teadusel ja andmetel. Ja kolmandaks just nimelt organisatsioonikultuuri ja sisedemokraatia küsimus. Erakond on inimestest koosnev sild oma riigi juhtide ja ühiskonna vahel. Sellepärast ei tohi sisemine erakonna kultuur olla tööriist väikse grupi inimeste käes, vaid peab olema võimalikult laiapindne. Need on õppetunnid ja nendest me lähtume.
Millist tulevikku te näete erakonnale Eesti 200 nüüd lähema aasta jooksul ja riigikogu valimiste eel?
Siin 2. jaanuaril on see keeruline küsimus. Nende enda käitumisest, vastustest ja väljaütlemistest tuleb välja, et nendel endal on usk oma erakonda kadunud. Kui kaob usk iseenda ehitatavasse, siis on raske seal tulevikku näha. Ma arvan, et selline see ongi.
Millised on Parempoolsete plaanid algaval aastal ja riigikogu valimisteks valmistudes. Mis on need põhilised kõige olulisemad punktid, mida välja tuua?
Esimene punkt on seesama: kuna me oleme öelnud, et meie eesmärk on Eestis ellu viia parempoolset poliitikat, siis me peame oma valija jaoks edasi pingutama. Me peame näitama oma ideid, põhimõtteid ja uusi inimesi. Erakonna ehitamine kindlasti jätkub, aga selle kõrval peame pärast eelmise aasta valimisi 11 kohalikus omavalitsuses ka reaalselt oma tegudega näitama, et me käime oma sõnade järgi. Et seal, kus meil on võimalik parempoolsuse eest seista, seal me seda teeme.
Meie jaoks on oluline ka kõik organisatsiooni ehitamise ja rahastamisega seonduv. Me jääme Eesti poliitikasse ja kindlasti hakkame rääkima suuremal hulgal teemadel kui võib-olla majandus ja rahandus, mis on siiani olnud meie valdkond – ampluaa laieneb. Samas kõige olulisemateks teemadeks jäävad siiski korras riigi rahandus ja tugev majandus. See on tuum.
Meie siht parempoolse poliitika elluviimiseks on ju riigikogu ja selle nimel me hakkame tööd tegema: inimestega, oma ideede levitamisega, organisatsiooni ehitamisega. Meie jaoks on hästi oluline tegelikult ka raha kogumine. Tööjõukulud, mida Parempoolsed maksavad, on sama suured kui Isamaal ja sotsidel kokku, nii et see on töö, mida tuleb teha. Nii et tööd teeme, aga jääme truuks oma valijale ja pingutame edasi.