Harrastusjooksjate südamed taastuvad maratonipingutusest täielikult ega saa sellest püsivaid kahjustusi, kinnitab hiljutine kümneaastane uuring. Siiski rõhutavad eksperdid, et hea füüsiline vorm ei paku kaitset varjatud südamerikete vastu ja ohumärke ei tohi eirata.
Kestvuspordialade populaarsuse kasvuga on suurenenud ka meditsiiniline huvi selle vastu, kuidas mõjutab äärmuslik pingutus harrastussportlaste tervist. Näiteks viib täismaraton inimkeha selle võimete piirile. Jalgade väsimuse ja kopsude põletamise kõrval teeb suurimat tööd süda, mille parem vatsake peab hapnikurikka vere saamiseks pumpama verd kopsudesse.
Kuna kestva pingutuse ajal tõuseb rõhk kopsudes järsult, on varasemad uuringud on näidanud, et pikk jooks viib kambrikese väsimiseni. See paisub ajutiselt ja muutub vähem efektiivseks.
Nii on tekitanud harrastusjooksjatele aastaid muret küsimus, kas 42 kilomeetri läbimine võib põhjustada südamele pöördumatut kulumist või armistumist. Hiljuti ajakirjas JAMA Cardiology avaldatud uuring tõi nüüd sellesse küsimusse selgust. Teadlased jälgisid 152 meessoost harrastusjooksjat kümne aasta vältel. Nad mõõtsid jooksjate südametööd vahetult enne starti, kohe pärast finišeerimist ja mitu päeva hiljem.
Vahetult pärast 42-kilomeetrise distantsi läbimist langes märgatavalt parema vatsakese väljutusfraktsioon ehk näitaja, mis iseloomustab südame vere pumpamise tõhusust. Kui enne jooksu suutis vatsake pumbata verd tavapärase jõudlusega, siis finišiks oli selle võimekus langenud.
Langus oli siiski lühiajaline. Südame töövõime taastumine jooksu-eelsele tasemele võttis aega vaid kolm päeva. Kõige olulisemana selgus kümme aastat hiljem tehtud kontrollis, et regulaarne maratonijooksmine ja treenimine ei põhjustanud meestel südamefunktsiooni püsivat halvenemist.
Verenäitajad ei ennusta kahju
Lisaks mehhaanilisele tööle uurisid teadlased ka veres leiduvat valku nimega troponiin T. Haiglates kasutatakse tavaliselt südamelihase kahjustuse või infarkti diagnoosimiseks just troponiini taseme tõusu. Uuringus täheldas töörühm troponiini taseme tõusu vahetult pärast võistlust ka tervetel jooksjatel. Lähemal uurimisel selgus, et see on loomulik reaktsioon suurele koormusele.
Teadlased leidsid, et jooksujärgse troponiini hüppe põhjal polnud võimalik ennustada tulevasi südameprobleeme ega vatsakese funktsiooni langust. Seega tuleks tervete sportlaste puhul tõlgendada biomarkerite tõusu pigem ajutise füsioloogilise vastusena kui märgina kroonilisest kahjustusest.
Eksperdid rõhutavad siiski, et uuringu tulemused peavad paika tervete harrastussportlaste puhul. Enamik jooksuradadel juhtuvatest harvadest surmajuhtumitest on seotud just varjatud terviseriketega, mitte jooksmise endaga. Seetõttu panevad eksperdid südamele, et rinnus tekkivat valu, õhupuudust või ootamatut nõrkust ei tohi kunagi eirata, isegi kui inimene on heas füüsilises vormis. Näiteks võib maraton osutuda ohtlikuks inimestele, kellel on diagnoosimata südamehaigus, näiteks pärgarterite lubjastumine.
Lisaks, kui enamiku harrastajate jaoks tugevdab jooksmine südant, siis äärmuslike koormustega treenivatel tippsportlastel on harvadel puhkudel leitud südames ka armkudet. Laiemalt võiks anda uuring siiski arstidele ja treeneritele täiendava kindlustunde: harrastusjooksjate puhul ei vii korduv pikamaajooks parema vatsakese püsiva kahjustuseni. Ajutine väsimus on osa keha normaalsest kohanemisest koormusega.