Ma pole ammu maapiirkondade pidudel käinud. Üldse pole eriti pidudel käinud. No ja nüüd tulevad kaks raamatut korraga, mis ninapidi otse pittu saadavad. Ja mitte ainult.
Kristi Jaanus, «Emily ja Kätlyn ehk raju reede». Foto: Raamat
Laia labidaga lükates võiks uuskirjanik Kristi Jaanuse teost ju noortekaks pidada ja vanakirjanik Mart Kivastiku valimikku vanakaks arvata. Kuigi ühes on ka vanadel oma koht ning teises samavõrra noortel. Meenub kolmekümne viie aasta tagune sedastus Supilinna taarapunktitädilt: «Joovad siin peamiselt vanad. Ja lisaks veel noored.» Jah, juuakse kaa, ja mitte vähe. Ent see pole peamine.
Mõlemas on stiilipuhta õuduka elemente. Kuigi kumbki raamat ei tundu olevat sellise eesmärgiga kirjutet. Üks on romaan, teine novellikogu. Ja mingi alateadlik Stephen King kumab mõlemast läbi. Eks ole ju vanameister rokkinud nii romaanes kui novelles kui kus kõik veel. Mingil ootamatul moel on kaks ääretult erinevat eesti autorit edukalt eksinud õõvalugude loomisse, ehk küll esialgne kavatsus võis olla hoopis miskit muud. Ja mõlemad on samas väga Eesti, väga tänane Eesti, mõnevõrra ka eilane ja üleeilane, Eestit on siin kohe kihtamisi. Ja embavat lugemiselamust samapidi. Jaanus kusjuures tõmbab püsivalt õudueelduselt ilusti vaiba alt!
Mart Kivastik «Kikiimura» Foto: Raamat
Kivastik kirjutab kogu aeg midagi uut juurde, ei ole kahtlustki, et talt tuleb varsti midagi veel õudsamat ja vahvamat. Jaanus on uus tegija, tume hobune, kuid kõhutunne ütleb, et mõnedki otsad jäivad lahti ning sisukad tegelased võivad me ette astuda veel mitmeski üldrahvalikku populaarsust omandavas põneloos. Noored loevad niikuinii, ent teises võtmes on see vast hoopis hea raamat vanaemadele ja vanaisadele.
Kui nüüd kangesti tahaks midagi ette heita, siis «Emily ja Kätlyn» lõppes kuidagi ootamatult kiiresti ära ja «Kikiimura» võinuks mõne hea novelli jagu pikem olla. Aga heast kirjandusest ei saagi ju kunagi küllalt! Ja elusat särtsakat Eestit võib sõnakunstis alati rohkem õilmitseda!