«See on rebaste ja päkapikkude öö*. Inimesed magavad oma kodudes,» jõuan inimtühjas Paides politseireidil olles korduvalt mõelda, kui ühtäkki hakkab minu ees üks «puu» end liigutama.
See «puu» on tegelikult inimene. Keegi mitte eesti keelt kõnelev kodanik. Keegi, kes on jõulujärgsel pimedal, tuulisel ja lumekirmega kaunistatud laupäeva õhtul kella kaheksa paiku sedavõrd raskes joobes, et peab Pärnu tänava ääres kasvavalt puult tuge otsima.