Tartus Kassitoomel on Tartu Ülikooli teadlased koostöös vabatahtlikega ehitanud oravatele majakesi ja suure puuri. Noored oravad, kes on vigastatud või kelle vanemad on hukkunud, kasvatatakse oravapuuris üles ning kui aeg küps, lastakse nad vabadusse oravaelu elama.
Sel aastal hüppas puurist laia maailma seitse tervet ja tugevat oravat. Alguses võivad nad olla päris väetid. Esimestel nädalatel kasvatavad metsaloomaühingu vabatahtlikud oravapoegi enda kodus. Siis vajavad loomad toitmist iga paari tunni tagant.
Kui loomakestel juba rohkem jõudu on, tuuakse nad Kassitoomele puurikesse, kus nad saavad värskes õhus kasvada. Kui oravad on tublid, siis peagi tehakse puuriuksed lahti ja nad pääsevad vabadusse.
“Tõime siia eelmisel aastal seitse oravapoega, kes peavad siin üles kasvama, selles välipuuris, ja omandama igasuguseid oravapoja tarkusi – suhtlema omavahel, hüppama, kargama, turnima. Ja teine mõte on, et nad on siin turvalises keskkonnas. Kuna meile satuvad nad orvustunult, kas siis ema on surma saanud või on nad alla kukkunud, on pesa rünnatud näiteks vareste poolt või kasside poolt,” rääkis Tartu Ülikooli loomaökoloogia nooremteadur Katrin Idla.
Siiski käiakse ka peale oravate vabastamist puuri süüa viimas, sest mõned isendid vajavad vabadusega kohanemiseks rohkem aega. Selliseid puure on üle Eesti viies kohas: Tartus, Tallinnas, Paides, Pärnumaal ja Virumaal.
Üks põhjus, miks Tartus oravatega üldse tegeldakse on see, et viimastel aastatel on täheldatud Emajõelinnas oravate arvukuse olulist vähenemist. Põhjuseid on pakutud erinevaid, kuid oravate tegevuse jälgimisega on võimalik nende elurütmist ja kadumise põhjustest paremini aimu saada.
“Kõige esimesi oravaid, kelle me siia tõime, ei ole me nii hoolikalt jälginud kui praegusi. Praegustele kõigile seitsmele on saanud kõrva ümber jälgimisseade, et nende tegemistel me saame silma peal hoida. Aga näiteks kahele, kellele see kõrva külge sai, nende puhul oli meil väga tore avastus, et tundub, et nad olid teinud kahekesi pere ja elavad siinsamas Kassitoomel ühes väikeses oravamajakeses, mille me neile paigutasime,” lausus vabatahtlik Indrek Kuusk.