Kui koalitsiooni ja opositsiooni häälte vahekord on 16:15 ning Narva lähiajaloost on teada, kuivõrd kergelt vahetavad leere sealsed saadikud, kellest paljud on ka praegu volikogus, siis on iga hääletus justkui kasiinokülastus, kus ei või iial teada, kas õnn naeratab või tuleb vastu võtta krahh.
Et plaanid untsu läheks, ei ole alati ilmtingimata vaja isegi ülejooksikuid. Kohaliku volikogu liikmetele ei ole saadikuamet põhitöökoht. Alati võib kellelgi tekkida olukord, kus tuleb tegelda kusagil mujal tähtsamate asjadega, kui volikogu saalis kätt tõsta või hääletussedelile ristikesi teha. Ikka võib keegi haigestuda või midagi muud ootamatut ette tulla.
Et mitte sõltuda ühest või kahest saadikust ning ettenägematutest asjaoludest, püütakse üldjuhul enamikus omavalitsustes töövõime ja -rahu kindlustamiseks moodustada koalitsioone, kus on suurem häältevaru kui üks või kaks häält.
Otse idapiiril asuva ja arvukate sotsiaal-majanduslike probleemidega maadleva Eesti ühe suurema linna juhtimine ei tohiks põhineda juhustel, nagu volikogu uue koosseisu esimesed istungid on näidanud.
Põhjarannik kirjutas juhtkirjas juba ligemale kuu aega tagasi, et Stalnuhhini-Raigi 16 häälega võimuliidus on usaldamatuse uss uuristanud niivõrd sügavad käigud, et ühe enamhääle suurune liit võib iga kergema raputuse peale taas kokku variseda. Sellisest patiseisust väljumiseks tasub kaaluda laia koalitsiooni, kuhu oleks kaasatud kõik neli osapoolt.