Teema on juba vana, sellest on avalikkuses räägitud aastaid. Juba seitsmendat aastat peab riigikogu otsustama kulupõhise eelarve asemel (mis oli ministeeriumide kaupa kuluartiklitele keskenduv vorm) tegevuspõhise eelarve üle (kus on fookuses eesmärgid ja tulemused, mida riik saavutada soovib). Paraku on selline eelarve vorm mahukam ning kui lihtsustada, siis on seal tavalugeja jaoks kõik segi nagu pudru ja kapsad.
Kuna riigikokku võib valituks osutuda igaüks, siis on ka riigikogu liikmed eelarvest rääkides mõnes mõttes tavalugejad. Neilt ei saa eeldada süvateadmisi eelarve koostamisest, nad ei tegele sellega iga päev. Pole imestada, et parlamendi liikmetelt on viimastel aastatel aeg-ajalt kostnud nurinat, et nad ei saa eelarvest aru. Ent ometigi on nad seda alati toetanud – arusaadav, sest kui riigikogu riigieelarvet vastu ei võta, võivad tulla erakorralised valimised, .
Kuuldavasti eksisteerib paralleelselt igas Eesti Vabariigi ministeeriumis ka kulupõhine eelarve, mille alusel tegelikult asju aetakse. Paratamatult tekib kahtlus, et eelarve on niimoodi koostatud meelega, et see oleks otsustajatele nagu (hoiu)põrsas kotis.
Meie riigis eksisteerib eelarve mõistmises siiski mõni erand. Üks neist on endine rahandusminister Aivar Sõerd (Reformierakond), kes on samuti korduvalt eelarve tegevuspõhise koostamise vilju kritiseerinud. Esmaspäevases Postimehe TV saates lausus Sõerd, et tegevuspõhise eelarve mõte on võimaldada kulude revideerimist: «Eelarve seletuskirjas on selle kohta eraldi peatükk, kus kirjeldatakse metoodikat, aga konkreetsust on seal vähe.»