Norra kahevõistluse täht Jarl Magnus Riiber lõpetas märtsikuus 27-aastaselt oma suurepärase sportlaskarjääri, aga ei jäänud oma alast kaugele ning töötab nüüd Norra koondise juures. Riiber ütles “Ringvaatele”, et on oma saavutuste üle uhke, aga on seadnud omale uued eesmärgid.
Kuidas oli esimene suvi ilma suuskadeta?
Esimene suvi ilma suuskadeta on olnud päris hea. Mul pole olnud aega mõelda sellest, et ma pole enam suusataja. Pigem olen seadnud endale uued eesmärgid. Põhiline on olla rohkem perega. Mina võtan alati asjad ette põhjalikult. Ma ei mõtle, et äkki prooviks nüüd suusahüppeid või otsiks mingi muu võistlusala.
Keha on kaugel sellest, mis see oli pool aastat tagasi. Seega loobumine oli lihtne.
Oled endiselt ajaloo kõige edukam kahevõistleja. On öeldud, et sa tõstsid selle ala uuele tasemele. Mida sellistest tiitlitest ise mõtled?
Olen väga uhke. Alati saab tagasi vaadata oma saavutustele, headele tulemustele. Aga kõige uhkem olen selle üle, et tegin midagi muud, mis spordile mõju avaldas.
Kui kahevõistlusega tegelema hakkasin, polnud suusahüpete tase kuigi kõrge. Mina tulin ja panin paika uued standardid. Pead olema sellisel tasemel, muidu kaotad 2-3 minutit. Nii nägin, kuidas sportlased üritasid seda taset saavutada. See on päris muljetavaldav, professionaalsus kasvab.
Mis tegi su nii heaks?
Ilmselt valikud juba lapsena. Keskendusin alati sellele, et saada maailma parimaks kahevõistlejaks. Hüppamiseks on vaja tugevaid jalgu ja head tehnikat. Selle taseme saavutamine millalgi hiljem karjääri jooksul on keeruline. Põhi tuleb laduda varakult, vanuses 10-12. Et õige tehnika paika saada.
Kogu aeg lendasid ringi, treeninglaagrites, võistlustel. Eriti kui kodus oli kaks väikest last. Kuidas sellega toime tulid?
See polnud lihtne. Vanemaks saades tunned, et kõik läheb keerukamaks. Siis tuleb rohkem ohvreid tuua, et spordis taset säilitada. Päris lihtne oli haiguse tekkides karjääri lõpetada, kui pidin palju aega ohverdama, et terve püsida. Tundsin, et see pole enam minu jaoks.
Olen võitnud ja saavutanud kõik, mida saanuks unistada. Nüüd on aeg lõpetada ja tehtu üle õnnelik olla.
Haigusest oli siis abigi?
Jah, tõesti. Arstid ütlesid ka, et selle haigusega muutub immuunsüsteem. Seega võib kergemini haigestuda. Ja tuleb teha valik, millist elu elada tahad. Leidsin, et see on minu kohus. Mind on Norras sponsorid oluliselt toetanud. Kogu meeskond ei saanud laguneda minu lahkumisega.
Meil on Jens [Oftebro] ja teised tublid sportlased, aga neil pole veel stabiilsust, et olla kogu aeg tipus. Tulen appi ja püüan mingeid asju süsteemis parandada, kasutades oma kogemusi. Nii aitan mõnel sportlasel teha sammu edasi. [Kristjan Ilves] on üks sportlastest, kes panustab täielikult. Ta on hädas hüppestabiilsuse säilitamisega, püüdes samal ajal murdmaal kiiremaks muutuda, et püsida kindlamalt tipus.
Minu jaoks on Kristjan ja Jens mingis mõttes ühes paadis. Neil on suusahüpetes hullumeelne tase, aga nad on ebastabiilsed. Me näeme seal potentsiaali, mida pole austerlastel ja sakslastel, aga probleem on selle potentsiaali realiseerimisega.
Alati on tõusud ja mõõnad, aga Kristjan on alati pühendunud. Ta püüab jääda positiivseks ja ikka edasi minna. Arvan, et on vaid aja küsimus, millal ta leiab selle võtme ja siis jääb väga stabiilseks.
Kui tuleb talv ja lumi, kas sul on ikka suusad valmis? Kas tahad murdmaale sõitma minna, pühapäevase tegevusena?
Jah, suusatamine on nii mõnus. Saad kenasti treenida, ümberringi on selline rahu… Kindlasti suusatan ka edaspidi, aga mitte nii tempokalt kui varem. Vorm on üsna kehv, seega suusatan ilmselt aeglaselt.
Kas su lapsed ka suusatavad?
Jah. Pean vormi hoidma, et mu viieaastane minust mööda ei paneks!