Teie pidasite ÜRO-s kõne. Kas prompter ja eskalaator töötasid, millega te üldse saali jõudsite?
Mind on elu õpetanud, et seda tehnikat väga palju ei maksa usaldada ja kõik oma kõned olen ma ÜRO-s pidanud paberilt niimoodi, et prompterit ei pea kasutama.
Te oma kõnes ütlesite, et peaksime kõik endalt küsima, millist tulevikku me näha tahame ja kas me soovime maailma, kus peale jääb toores jõud ja vägivald ning kus tugevamal on alati õigus? Kas see praegu juba ei ole nii, et tugevamal on õigus ja et maailmas otsustavadki asju USA, Venemaa ja Hiina?
Kui ma läksin nüüd seekord ÜRO-sse, siis ma küsisin meie saadiku käest, et mis aastaga on juhtunud. Ta ütles, et aastaga on asjad halvemaks läinud. See ilmselt näitab ka seda, et ikkagi midagi tuleb jõulisemalt ette võtta. On ka riike, kes on aru saanud, et see tegelikult ei vii kuhugi ja ärgem unustagem, et ÜRO-s on enamus riike väikesed riigid. See tähendab seda, et see võib olla ka väikeste riikide koostöö. See peaks olema parem, et see multilateraalne maailm jääks alles ja et brutaalsus ei hakkaks võimule tulema. Seda on siin (“Välisilma” – toim) laua taga lihtsam rääkida kui ellu viia, aga eks ÜRO ühel põhjusel ongi ju ellu kutsutud, et ära hoida neid konflikte. Teisalt, et need ei laieneks.
Võib ju väga kiuslikult küsida, et kas sellel ÜRO-l on mõtet. Ka mina olen seda küsimust endale esitanud, aga siis ma küsin ka vastu, et aga mis see alternatiiv on? Täna me ei näe ju teist kohta, kus riigid saavad kokku, vaatavad üksteisele otsa ja silma, räägivad oma mured ja rõõmud ära. Igalühel on see erinev ja igal kõnel on kindlasti mõte. Võib-olla see jõuab nende inimesteni, kes seda tahaksid kuulda. Mõned räägivad ka selle mõttega, et siseriiklikult mingit küsimust ära lahendada. Teised tahavad, et nende mure jõuaks kaugemale, tehakse memosid ja peab vaatama, kuhu need memod jõuavad. Mis kõige tähtsam, kas siis tõesti midagi ka juhtub, kui kõik need kõned on peetud.
Kui palju oli selliseid kõnesid, mida kuulas täissaal?
See on juba traditsioon, et kui algab, siis ikka kuulatakse ära peasekretär ja esimene kõneleja on alati Brasiilia president – ajalooliselt sellepärast, et alguses ei tahtnud keegi esimene olla ja siis Brasiilia otsustas, et tema on valmis olema ja on siiani. Kindlasti ka Ameerika Ühendriikide president, keda siis kuulatakse nii istudes kui seistes.
Ülejäänud kõned on nii, kuidas juhtub. Tühjale saalile päris ei ole, sest kui riigipäid ei ole saalis, siis on alati keegi, kes midagi üles kirjutab. See ei näita tegelikult ju mitte midagi, sest see on väga tihe nädal. Kui need olulised kõned on kuulatud, siis igaüks läheb oma kohtumistele. Seda sagimist seal koridoris on väga palju, et sa kohtad palju inimesi ja riigipäid. Võib-olla sõnu saab vahetada ühe, kahe või kolme lause kaupa, aga on alati kõned, kuhu siis üks või teine riik läheb kohale, et näidata solidaarsust, nagu meie ikka oleme käinud Ukraina presidendi kõnet kuulamas.
Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski kõne oli väga emotsionaalne. Kas oli saal täis?
Ikka oli. Võrrelda ma ei oska, et palju oli USA presidendil ja palju oli Zelenskil. Esimene kord, kui ta esines ja kui oli täiemahuline sõda lahti läinud, siis oli kindlasti rohkem. Praegu ollakse natuke paraku harjutud selle sõjaga, aga tema kõne oli emotsionaalne ja samas ei olnud ainult Ukraina-keskne, vaid ta võttis seda maailma ka natukene laiemalt.
President Alar Karis saates Välisilm Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Eesti on olnud välisuudistes väga kõrgel seoses sellega, et Venemaa rikkus meie õhuruumi lausa kolme lennukiga ja meie välisminister Margus Tsahkna esines ÜRO julgeolekunõukogus väga väljapaistvalt. Kas Eesti kõnet kuidagimoodi kuulati ka rohkem kui tavaliselt?
Seda on nüüd väga raske hinnata ja ma arvan, et see sama samm, mille Eesti nüüd tegi julgeolekunõukogus – see oli hästi korraldatud. Tuleb au anda meie suursaadikule ja kõigile, kes sellega seotud on. Kui me räägime võidust, siis ma arvan, et seda võitu on vaja veel oodata. Lõpuks on kõige lühem eesmärk, et lennukid meie ja teiste riikide õhuruumi ei tuleks, aga teiseks ikkagi, et lõpeks see sõda Ukrainas, et meil on kindlustunne siin Euroopas – see saab olla eesmärk.
Ma arvan, et ühest esinemisest võib-olla ei piisa ja olgem ausad, et eks mina olin ka alguses skeptiline. Kas see on mõttekas samm artikkel 4 avada, sest alles Poola tegi seda, aga asjaolud langesid väga hästi kokku ja läks täpselt nii, nagu ta läks. Kuulati ja koridoris kiideti.
Kanada, Austraalia ja Prantsusmaa tunnustasid just enne nende kõnede pidamist Palestiina riiki. Meie siin Eestis ei ole ennast positsioneerinud. Samas kolmveerand maailma riikidest on juba tunnustanud Palestiina riiki. Kas me ei peaks ka? Kas meil ei ole saabunud aeg, kus me peaks hakkama mingit seisukohta võtma?
Meie ametlik positsioon täna on see, et me toetame kahe riigi tekkimist. Me ei ole tunnustanud Palestiinat ja naaberriigid ka veel ei ole, aga kindlasti ühel hetkel peab valitsus maha istuma ja mõtlema, et mis siis on meie seisukoht, kui enamus riike on Palestiinat juba tunnustanud. Teisalt jälle, mida minagi alati olen öelnud, kui minu käest küsitakse, et praegu on juba 150 riiki tunnustanud Palestiina riiki, aga mida ei ole, on Palestiina riik. Samal ajal arusaadavalt, mida kauem see protsess kestab, seda väiksem on see võimalus, et me saame rääkida kahest riigist – Palestiina riigist ja Iisraeli riigist.
Te ennist rääkisite, et kõikvõimalikes koridorides on võimalik sellistel üritustel kokku saada erinevate riigipeadega. Kas oli ka mõni selline hea kohtumine, kus midagi olulist teie jaoks sündis?
Kas nüüd sündis, aga huvitavaid kohtumisi kindlasti oli. Ka enne oma esinemist peaassambleel vestlesin Argentiina presidendiga, keda ma ei olnud enne tema kõne kohanud, sest tema kõne oli järgmine. Mis veel on huvitav fakt, et ma rääkisin inimesega, kes korraldab seda kõike ja see on omaette teadus. Ta ütles, et kõigi riigijuhtide kolme aasta kõned vaadatakse läbi – isegi, kui juht on vahetunud – ja siis püütakse see järjekord sättida nii, et enam-vähem õhtuks saab ikka need kõned peetud. See ei ole niisama, et inimesed lähevad järjest ja hakkavad rääkima, vaid seal taga on ikka korralik teadus.
Oli palju selliseid juhukohtumisi. Kui oli näiteks õhtune vastuvõtt president Trumpi juures, siis rääkisin pikalt Hollandi kuningannaga, sest ka mina olen Hollandis töötanud ja oli teemasid, millest rääkida. Selliseid juhukohtumisi on üksjagu ja ka nendeks tuleb valmis olla, et kui tuleb täiesti võõra ja kauge riigi president su juurde, siis sa oskad midagi rääkida ka nendest või nende riigist või sellest piirkonnast, mitte ei hakka kohe rääkima Eestist ja digiriigist.
President Alar Karis saates Välisilm Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Trump oli väga kriitiline ÜRO suhtes oma sõnavõttudes. Kas ta oli hiljem õhtusöögil samasugune?
Eks see õhtuse vastuvõtja kõne oli lühem, aga sisult oli ta üsna üsna sarnane ja ta lõbustas ennast samuti ikkagi jätkuvalt eskalaatori ja prompteriga ning rääkis ka seitsmest riigist, kuhu ta on rahu toonud. Sellised need on, et teinekord tuleb vaadata ka presidendi kõnesid hoopis läbi huumoriprisma.
Kas teda ongi läbi huumoriprisma hakatud vaatama?
Olgem ausad, ta on ikkagi ühe suure riigi president ja tema sõnal on kaalu ning seda peab kuulama. Selles samas kõnes, mis puudutas ka ÜRO-d, seal on ju tõde sees. Väga palju on jäänud ju ikkagi tegemata. Konfliktid on jätkuvalt on üleval ja lisaks on veel mitukümmend külmunud konflikti, mis n-ö ootavad oma järge. Midagi peab ette võtma, et seda hartat täita, mis on ÜRO-l ja ega muidu me siit edasi liikuda ei saa, sest nii nagu ma ütlesin, siis ega alternatiivi ÜRO-le ei ole praegu.