USA ekspert Andreas Kaju meenutas “Aktuaalses kaameras”, et USA kohati agressiivne välispoliitika on varasemalt olnud täiesti tavaline ning viimased 30 aastat on tegelikult olnud erandiks. Ühtlasi kinnitas Kaju, et Gröönimaal, mida president Donald Trump ihaldab USA osariigiks muuta, ei saaks säärasel viisil võimu üle võtta, kuna selleks puudub reaalne õiguslik alus.
Kas see, mida Donald Trump praegu teeb, on see, mida tema valija tahab?
Kahtlane, mida tema valija tahab. Tema valija tahtis kindlasti immigratsiooni peatamist. Kui me meenutame Joe Bideni ametiaega, siis Biden andis oma asepresident Kamala Harrisele ülesande minna Kesk-Ameerikasse ravima immigratsiooni juurpõhjuseid. Just Kesk-Ameerika kolmnurka ta pidigi minema, kus Venezuela asub, sest miljoneid inimesi on muuseas ka Venezuelast liikuma läinud chavismo ajal ehk Hugo Chavezi ja Nicolas Maduro valitsemisaegade ajal ning on mõjutanud poliitikat nii USA-s kui ka Lõuna-Ameerikas. Boliivias, Tšiilis ja Ecuadoris on tulnud parempoolsed riigivalitsejad võimule just suuresti tänu Venezuela immigrantide toele. Ma arvan, et jõulist tegutsemist Trumpi valija kindlasti ootab.
Trump on öelnud, et ta võtab nüüd võimu Venezuelas üle. Kuidas ta seda teeb? Me ei näe seal rahvamasse rõõmustamas tänavatel ja Maduro valitsus on seal ju endiselt võimul.
Ma arvan, et me oleme täna sellest veel päris kaugel. See eeldab mingeid asju, millest me ei ole teadlikud. Ei tea, kas võimuvahetus Venezuelas on toimunud Ameerika ja mingisuguste kohapealsete jõudude koostöös, sest praegu tõepoolset valitseb Venezuelat Maduro režiim. Lihtsalt ilma tema ja tema abikaasata.
Kas see toimunud rünnak näitab, et USA välispoliitika on muutumas veelgi agressiivsemaks?
See on ammu unustatud tava. Rahvusvaheline meedia on täna päris palju kirjutanud ajaloolistest paralleelidest ning oleme ka ise rääkinud varem, et Trumpi poliitika, monroe doktriin ja nii edasi on Ameerika julgeolekupoliitika suurem osa viimasest 250 aastast. Lihtsalt viimased 30 aastat oli meil natukene teistsugune periood, aga nüüd me naaseme 1970. ja 1980. aastatesse, kus USA ennastkehtestavalt käitus kogu aeg Ladina- ja Lõuna-Ameerikas. Panamas oli täpselt samamoodi. Kõigepealt USA-s anti sisse süüdistus Panama diktaatorist presidendi Manuel Noriega vastu ning peeti ka temaga läbirääkimisi, nagu Trump pidas läbirääkimisi Maduroga allaandmise ja amnestia osas. Noriega ei läinud liinile, nagu ka Maduro mitte. USA sõjavägi läks sisse, võeti Noriega kinni, viidi USA-sse ja pandi peale kohtut vangi. See kõik on olnud ja Ameerika on oma huve kaitsnud jõuliselt oma poolkeral alati.
Kuidas me suhtume sellesse, et ühel päeval võidakse võtta ära Gröönimaa, sest on vaja?
Ma ei tahaks siia panna võrdusmärki. Ma saan aru, miks kuulaja või vaataja võiks tahta võrdusmärke julgelt vedada praegu, aga päris nii see ei käi. Sellist moraalset ekvivalentsust seal ei ole. USA-s on siseriiklikult olemas korralik õiguslik kaasus Maduro vastu, kes juhtis koos Kolumbia vasakäärmuslike FARC-i rühmituse allesjäänud grupeeringutega narkokartelli viimased 20 aastat. Pesi raha Lõuna-Floridas, relvastas kartelli, pidas läbirääkimisi kartelli ninamehe ning Hondurase ja teiste riikidega. See kõik on dokumenteeritud ja faktid on teada. Lihtsalt see episood, kuidas mindi teise riigi territooriumile inimest kohtu alla tooma, on see, mis rahvusvahelise õiguse kriitikat ei kannata.