Seda need kutid siis tegidki, ja ristisid selle auto Prantsuse maadeuurija järgi, kes Detroidi 18. sajandi hakul asutas ja kelle nimi oli Cadillac. Nii siis lansseeris Cadillac oma esimese tootmisauto aastal 1903, mis oli seesama aasta, mil Henry Ford lõpuks sünnitas ka Ford Motor Co. Tollal Cadillaci luksusautoks ei peetud, see tuli pärastpoole. Ta oli lihtsalt üks keskmine väga hästi ehitatud sõiduk.
Minu Cadillac ehitati aasta hiljem ja eksporditi otsekohe Méxicosse, kus veetis enamuse oma elust. Tükk aega hiljem tõi üks müügimees ta Dallasesse Texases, lootes talle uue kodu leida. Kui mina ta endale ostsin, polnud ta sõitnud juba aastakümneid.
Suure osa restaureerimistööst tegin ma ise. Näiteks võtsin ma lahti ja panin kokku tagasi tema 8,25 hobujõulise mootori. Aga osade tööde asjus pöördusin ma professionaalide poole. Messingi restaureeris Britten’s Brass Works, Michiganis. Polstri pani Zimmerman Coach Trimming – Pennsylvanias. Nad täitsid polstri puhastatud jõhvidega, nagu originaalis, ning kasutasid ka sama suurusega kinnitusnaelu ja paigutasid nad täpselt nii, nagu alguses oli olnud.
Oma esimest proovisõitu ei unusta ma eluilmaski. Kuna see Cadillac oli elanud praktiliselt kogu oma elu Mehhikos ega polnud enam kümnendite kaupa sõitnud, olid need 3 miili ilmselt esimene kord, mil see Ameerika auto Ameerika teed mööda kulges. Sellest ajast peale on ta võitnud üle kogu maa auhindu paljudel autonäitustel.
1904. aasta Cadillaci B-mudeleid eksisteerib täna väga vähe, ning vähemalt minu arvates on see siin üks kõige akuraatsemalt restaureeritud eksemplare maailmas. Juhuse hooleks ei jätnud me mitte miskit. Temaga 40 kilomeetrit tunnis ringi uhamine – arvestades kogu seda ajalugu, mida see Cadillac on näinud ja milline töö tema restaureerimisse sai valatud – on minu jaoks kogemus, mida on raske sõnadesse panna.
Kaeme tagant ka. Siit pääseb pardale. Foto: John Gessner / WSJ