“Ma seisan rahva higises lehkavas massis ja viskan kive politseinike, sõdurite, tankide, kuulikindla klaasi pihta. Ma vaatan läbi kuulipildujakindlate klaasist topeltuste pealetungivat rahvast ja tunnen oma hirmu higi. Iiveldusest lämmatatuna raputan rusikat enda pihta. Minu rollid on sülitamine ja sülituskarp, nuga ja haav, hammas ja kurk, kael ja köis. Ma olen andmepank. Ma ei ole Hamlet.”

Protesti võimalikkusest ja võimatusest rääkiv Von Krahli uuslavastus “Tagasiside” esietendus 27. novembril Krahli suures saalis. Esimestest hetkedest plahvatuslik, ja sedamoodi plahvatuslik, et seda ignoreerida ei saa, oli see kahtluseta. Pimedus ja vaikus kehtestasid end tiksumatu tiksuva pommina, et siis karm reaalsus kogu täiega publiku ette plahvatada.

Ülestõus algab jalutuskäigu ajal

Maailm põleb, tagasisidestatult. Põleb. Aina diskuteeritakse, et jah, ahah, põleb nii ja naa. Aga kas midagi ka tehakse? Kelle käes seisavad tulekustutid ja ülehinnastatud kohvi väega tõstetud mõõgad? Tekib küsimus, kuidas meil pole siin maailmas enam muud valikut kui protestida. Mingilgi viisil. Aga äkki on see hea, et pole muud valikut kui midagigi teha, kuidagi kuhugi suunda peab ju ometi liigutama, kui kõikjal on leegid ja kisa, nende keskel kahjuks või õnneks valimatult ning valikuteta vaprad noored täiskasvanud, kes võtavad kodukootud turvised seljast ja peavad ikka minema tööle, kooli, kuhugi rõõmu tundma, reisima, seksima, elama, nagu justkui võiks, justkui saaks, justkui peaks, sest “ega kõik ju meil veel siin päris katki ei ole”.

Aga kuidas saab niimoodi elada ja olla, kui cappucino maksab f***ing 8.50 ja ega selle tegija barista ka ei taha hästi välja öelda, et jälle on hinda tõstetud. Samal ajal suudleb keegi pargipingil läbi roosipõõsaste, tuvi kakerdab üle äsja mahajoonitud mässujärgse tänava saiapätsi poole, aga saiapäts on alles kinnises pakis, kõik on justkui olemas, aga kätte seda ei saa. Öeldakse, et meie generatsioon on laisk, aga me peaks majaostuks põhimõtteliselt kogu aeg töötama.

Kodukootud turvistes ülehinnatud kohvi ostma

“Ma veritsen rahva hulgas.” Noored täiskasvanud kutsuvad ja kustuvad, munitsipaalpunglikult ironiseeritakse elu linnast tuttavate tsementtuvide, liikluspiirete, kogukonnakülmkappide ja peenarpinkide vahel, lärmist tehakse muusikat ja muusikast tehakse lärmi, köriseb asfaldipuur ja naeruga viliseb kaasa igavesti algklasside põhja neetud plokkflööt, kõike hümniks kaootilisele noorele, aga samas nii hukas vanale maailmale ja linnaolukorrale ja sellele kuradi üheksaeurosele pisikesele kohvile.

“Tagasiside” Autor/allikas: Iris Kivisalu

Kas me saame enam kelleltki abi küsida? Pöörduda usaldusväärse täiskasvanud kontaktisiku poole? Nüüd oleme ju meie ise need. Kuidagi toimetame. Aga mis kuradi maailm see on, kui konservatiivsed kristlas-MAGA-lased lööksid Jeesuse ise suure hooga risti või pigem deporteeriks ta kuskile registreerimata statistikata kohta; kui Ophelia helistaks enne jõkke hüppamist abitelefonile, aga ta pandaks kliriseva klaverimuusikaga ooteliinile?

Bolti tõukside ballett

Lavastus pöörab endas kontrastidena külgi. Alguse sisse juhatanud autorisude keskel lõõmav tulemöll, mida kujutaks ette kuskil Berliini suurteatri laval, imbub argieluliseks Bolti tõukside balletiks. Kas kogukonnakülmkapist haaratakse süütevedelik või kombucha, ega sel enam teab mis suurt vahet polegi, elu muutub ja keerab päevadega oma heitlikke lehekülgi, tõuksid vuravad hämaratel alleedel tihedalt üksteise sabas, kiirus võetakse üles, kiirus võetakse maha, asfaldis on järsud augud ja protest ei pea enam toimuma tõrvikute ja karjete saatel. Tänav kuulub jalakäijatele. Minu koht, kui minu draama veel toimuks, oleks mõlemal pool rinnet, rindejoonte vahel, neist kaugemal, öeldakse. Ega keegi otse ei telli, et tahaks protesti. See kasvab seestpoolt, see kasvab mürisedes ja lihtsalt loomuliku ning täiesti vajalikuna.

Sõit on lõppenud. Raju öö on lõppenud. Elu on lõppenud. Palun pargi tõukeratas nii, et see ei segaks teisi liiklejaid. Purjus tüdruk lamab maas. Teie sõit on lõppenud. Palun pargi tõukeratas nii, et see ei segaks teisi liiklejaid.

“Tagasiside” Autor/allikas: Iris Kivisalu

Kelle oma on surnukeha? Kellele kuulub see kurb laul?

Mis oleks kirjutatud “eestlaste Charlie Kirki püssikuulile”? Ilmselt “Mesipuu”. Me mängime Hamleti koljuga korvpalli. Palju on öelda. Tuleb öelda. Enam teisiti ei saagi ja see ehk on hea. Kui öelda head.

“Ma olen Ophelia. See, keda jõgi ei hoidnud. Naine võllas. Naine läbi lõigatud arteritega. Naine üledoosiga, lund huultel. Naine peaga gaasiahjus. Eile ma lõpetasin enesetapmise. Ma olen üksi oma rindade, oma reite, oma üsaga. Ma purustan oma vangistuse instrumendid: tooli, laua, voodi. Ma hävitan lahinguvälja, mis oli mu kodu. Ma rebin uksed lahti, et tuul saaks sisse tulla ja maailma karjed. Ma purustan akna. Oma veriste kätega rebin ma katki fotod meestest, keda ma armastasin, kes kasutasid mind voodil, laual, toolil, põrandal. Ma panen oma vangla põlema. Ma viskan oma riided tulle. Ma kaevan oma rinnast välja kella, mis oli mu süda. Ma lähen tänavale, oma veresse riietatuna.”

Kui Krahl alustas, siis öeldi, et trupp toimib nagu rokkbänd. Külmavärinaid kiskuv rokilikkus end “Tagasisides” igati sobilikult ka ilmutab, ilmutab korralikult, ikka nii, et on ilmutatud. Ent kuidas, seda üllatust lubagu endale iga vaataja ise. Kahtlemata on “Tagasiside” midagi erilist, midagi argiselt sügavalt ja vajalikul määral kummaliselt puudutavat, mida peaks vaatama ning kogema minema igaüks, kes ses kummalises maailmas elab ja meie kõigi olukorrast midagigi arvab.

“Ma ei ole Hamlet. Ma ei mängi enam rolli. Minu sõnadel pole mulle enam midagi öelda. Minu mõtted imevad piltidest verd välja. Minu draama on tühistatud. Minu selja taga ehitatakse lavastust. Inimeste poolt, keda minu draama ei huvita, inimeste jaoks, keda see ei puuduta. See ei huvita mind enam ka. Ma ei mängi enam kaasa.”