Vana-aastaõhtul tekkinud veekatkestuse Tallinnas põhjustas harukordne loodusnähtus, mille tõttu Ülemiste järvest vett linna veevõrku toimetava kanali kaitsevõrestik jäätus.

Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi kaasprofessor tenuuris Janek Laanearu rõhutas, et jäätumine on Eesti oludes tavapärane nähtus, kuid nõeljää erineb tavalisest jääst. Kui veepind hakkab kiiresti soojust kaotama, muutub vesi ülejahtunuks. Tugevast tuulest või voolust põhjustatud turbulents segab ülejahtunud vee kogu ulatuses. See soodustab väikeste jääkristallide ehk nõeljää teket ning kristallid kanduvad veekogu põhja.

Kui tavaline jää ujub, siis nõeljää kristallide väiksuse tõttu on nende ujuvus voolukiiruse suhtes ebapiisav ja need võivad kergesti põhja kanduda. Kristallide arvu ja suuruse kasvades hakkab nõeljää kinnituma vees olevate objektide külge. Seda eriti juhul, kui nende temperatuur on alla vee külmumispunkti.

Nõeljää on tuntud just veehaarete ummistajana, kuna kristallid kogunevad restidele ja võredele. Sellised ummistused võivad mõjutada veevarustussüsteeme, hüdroelektrijaamu, tuumaelektrijaamu ja külmades vetes liiklevaid aluseid ning tekitada ootamatuid seisakuid või isegi konstruktsioonide kahjustusi.

Laanearu sõnul tuleb ehitiste projekteerimisel arvestada kõigi võimalike stsenaariumidega. “Kui sa jätad projekteerimisel ühe asjaga arvestamata, näiteks jätad ühe tala panemata, siis juhtub niimoodi, et maja kukub kokku ja inimesed saavad surma. Veesüsteeme ehitatakse 50–100 aastaks ning selle aja jooksul juhtuvate olukordadega tuleb arvestada. See on ehitamise põhimõte,” ütles ta.

Mis täpselt Ülemiste järves ja veehoidlas juhtus, Laanearu ei tea. Küll aga usub ta, et tegemist oli halbade asjaolude kokkusattumisega. “Temperatuur võis kiiresti langeda, veekvaliteet ei olnud võib-olla päris selline, nagu eeldati, ning võimalik, et kasutati ka ehituslikke lahendusi, mis soodustavad nõeljää teket. Näiteks metallvõrede puhul kandub soojus metalli kaudu veest kiiremini ära. Kui üks asi läheb halvasti, siis selle elad üle, aga kui kaks asja läheb korraga viltu, siis seda enam üle ei ela,” sõnas ta.

Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi kaasprofessor tenuuris Ivar Annus märkis, et kindlasti on maailmas olemas tehnoloogiaid, mis aitavad nõeljääst tingitud riske vähendada. Otsustav on aga nende maksumus ja nähtuse esinemissagedus. “Kui Tallinnas on sarnane olukord olnud viimase poole sajandi jooksul vaid paar korda, tuleb kaaluda, kui suur investeering on põhjendatud. Tehniliselt on võimalik lahendusi leida, kuid pole kindel, kas need end majanduslikult ära tasuvad,” ütles Annus.

AS Tallinna Vesi tegevjuht Aleksandr Timofejev kinnitas Vikerraadio saates “Uudis+” saatejuht Arp Müllerile, et nad vaatavad ringi, milliseid lahendusi mujal maailmas kasutatakse. Ta tõi välja, et Tallinna veepuhastusjaamas on kunagi proovitud võresid soojendada, et jääd ei tekiks, kuid see ei toiminud. 

Miks see suure tõenäosusega ei toiminud, on seotud sellega, et veepuhastusjaam võtab tunnis umbes 4000 kuupmeetrit vett. “Kujutage ette sellist suurt vooluhulka, mis pidevalt voolab ja mille temperatuur on umbes null kraadi. Põhimõtteliselt töötavad need võred sel hetkel sarnaselt auto radiaatoriga. Vesi, mis voolab läbi võre, jahutab selle väga kiiresti maha,” lausus ta.

Järve, kus on 28 miljonit kuupmeetrit vett, on tema sõnul väga keeruline soojendada ja selleks oleks vaja väga palju soojusressurssi. “Me oleme vaadanud erinevaid tehnoloogiaid. Internetis leidub palju infot, et on võimalik kasutada ultrahelilahendusi ja muid vahendeid. Kas need töötavad igas tingimuses, on küsimus, millele me peame leidma vastuse. Me tegeleme sellega. Kindlasti ei oska ma praegu vastata, mida see tähendab investeeringuna – kui palju see mõjutaks veehinda ja kas need investeeringud oleksid mõistlikud,” ütles Timofejev. 

Janek Laanearu rõhutas, et ehitusprotsess ei ole kunagi selline, kus kõigega saab täielikult arvestada. “Süsteeme ehitatakse, seejärel neid renoveeritakse ja täiendatakse. Ei saa öelda, et nõeljääga üldse ei oldud arvestatud, aga teatud mõttes oli see siiski ettenägematu olukord,” ütles ta.

Samas tõi ta esile, et kriitilise taristu puhul peavad olema olemas ka avariivariandid. “Kui on üks peamine veehaare, peaks olema ka alternatiiv, kust vajadusel vett samasse süsteemi suunata. Tundub, et seda ei ole piisavalt välja ehitatud. Lahendus oleks ringvõrk: kui üks osa langeb välja, saab vesi tulla mujalt ja teenus ei katke,” selgitas Laanearu.

Tema sõnul võivad ilmastiku heitlikkuse suurenedes sarnased olukorrad tulevikus sageneda. “Meie kliimavöötmes on tavaline, et temperatuur kõigub kiiresti nulli ümber. Kliima- ja keskkonnamuutused mõjutavad otseselt ehitiste projekteerimist ning taristu peab olema kliimakindel,” ütles ta.

Laanearu hinnangul tuleb juhtunust teha põhjalikud järeldused. “Ülemiste veepuhastusjaam on loodud teenuse osutamiseks. Kui teenus katkeb, ei saa seda käsitleda lihtsalt ühekordse ebamugavusena. Vesi on elutähtis ning peab olema pidevalt kättesaadav,” rõhutas ta.

Tema sõnul taastati tavapärane olukord suhteliselt kiiresti. See näitab, et operatiivne reageerimine toimis. “Küll aga on nüüd väga kõvasti mõtteainet, et sellist olukorda enam uuesti ei juhtuks. Kõige hullem ongi see, kui see juhtub teist korda. Vot siis ei saa seda enam andestada. See oleks mõeldamatu, sest esimene kord võis tõesti olla halbade asjade kokkusattumus, aga teist korda see ei saa enam juhus olla,” lausus ta.