Kuid see viib mind kohe dilemmale, mis rõhutab meiega silmitsi seisva mõttetuse ulatust. Dilemma esimene pool seisneb selles, et minu esitatud argumendid on teadlikult osalised, sest olud nõuavad selgust, mitte kõhklust.
Ukraina ei ole ainus, kelle olemasolu retooriliselt eitatakse. Näiteks 2000. aastate lõpus eitas kremlimeelne aktivist Johan Bäckman (kelle sõnumeid Vene riigimeedia sageli võimendab) avalikult Eesti suveräänsust, nimetas Nõukogude okupatsiooni müüdiks.
Ukrainat ründab kontrolli alt väljunud tuumariik ning seda sõda ei saa taandada ühe mehe vaimsele patoloogiale. Selles mõttes ei ole see pelgalt „Putini sõda“. Vaenulikkus Ukraina suhtes ulatub palju sügavamale. See on juurdunud Venemaa poliitilisse kultuuri ja laialdaselt taastoodetud kogu ühiskonnas. Teeselda vastupidist ei oleks neutraalsus, vaid enesepettus.
Mis viib otse dilemma teise osani. On võimatu rääkida Vene-Ukraina sõjast tõsiselt, pakkumata kontseptuaalset raamistikku, mis selgitaks, miks selline vaen Ukraina rahvuse vastu üldse eksisteerib.
Niisugune raamistik seletab mitte ainult Venemaa püsivaid ebaõnnestumisi, vaid ka paljusid ootamatuid ja sageli paradoksaalseid tagajärgi, mille agressioon on vallandanud – tagajärgi, mida kogeb agressor ise mitte vähemal määral ning sageli Ukraina enda üllatuseks.
Oled juba tellija?Logi sisse
Kommenteeri Loe kommentaare (18)