Kui vähegi võimalik tahavad vanemad oma täisealiseks saanud lapsi rahaliselt aidata. Kuidas seda teha aga nii, et laps ei jääkski vanemate kulul elama, selgitavad käitumisteadlane Heidi Reinson ja Coop Panga kodulaenude äriliini juht Karin Ossipova.
Laste rahaline abistamine on levinud kõikjal maailmas ja summad on aja jooksul muutunud järjest suuremaks. Näiteks selgus Ühendkuningriigis tehtud analüüsist, et kui perekondade kaudu antud rahaline abi ja laenud oleks vormistatud eraldi panga alla, siis oleks see suuruselt üheksas pank Inglismaal. „See raha, mis voolab kinnisvarasse või mis iganes turule läbi emade-isade ja perede, on tohutu,“ räägib käitumisteadlane Heidi Reinson.
Seda olulisem on eelnevalt sõlmida lastega kokkulepped ja määrata selged piirid, millal võib vanemate abile loota ja millal tuleb ise hakkama saada. Nii ei teki Reinsoni sõnul noorel tunnet, et võib kogu aeg minna raha juurde küsima ja lapsevanem ei pea elupäevade lõpuni täiskasvanud last ülal pidama.
Foto: Freepik
Võlatunnet ei tohi tekitada
Coop Panga kodulaenude äriliini juhi Karin Ossipova sõnul näevad ka Eestis tegutsevad pangad selgelt, et paljud noored ostavad oma esimese kodu vanemate abil. Näiteks antakse lapsele sissemakse, seatakse oma kodu lisatagatiseks või taotletakse kodulaenu koos lapsega. „Valdavalt eelistavad vanemad aidata sissemaksega, sest nii jääb edaspidine laenu teenindamine noore enda kanda ja sellega õpitakse rohkem vastutust,“ sõnab ta.
Valdavalt eelistavad vanemad aidata sissemaksega, sest nii jääb edaspidine laenu teenindamine noore enda kanda ja sellega õpitakse rohkem vastutust.
Läbimõeldud rahaline toetus aitab Ossipova hinnangul noorte iseseisvumisele kaasa. „Suure tõenäosusega oleks noor selle raha hiljem nagunii pärinud, kuid siis oleks märgatav mõju väiksem. Noorest peast saab ta tänu vanemate abile kiiremini kodust lahkuda, iseseisvuda, osta enda isikliku kodu, õppida vara eest vastutama ja ka laenu tasuma. Oma poja pealt näen, kuidas ta vaid 1,5 aastaga pärast kodu ostu on muutunud täielikult isemajandavaks,“ räägib ta.
Lääne-Euroopas, kus paljudes riikides on kõrge pärandimaks, on Reinsoni sõnul tavapärane, et lastele kingitakse vara jooksvalt, sest kinkide pealt ei pea makse tasuma.
Nii on normaalne praktika abistada last siis, kui ta näiteks ostab oma esimese kinnisvara. Eestis taolised pärandimaksud puuduvad, kuid ka siin on kinkide tegemine maksuvaba, mis võib osasid vanemaid julgustada raha niiöelda edasi pärandama varem.
Foto: Freepik
Kui vanem ei soovi lapsele raha anda kingina, siis võib seda vormistada ka laenuna, kuid arusaamatuste ja valede ootuste vältimiseks tuleb see kokkulepe kõigi osapoolte vahel eelnevalt selgeks rääkida.
Vältida tuleks aga võlatunde tekitamist. „Näiteks võib peres kokku leppida, et kui noor müüb kunagi korteri maha, siis ta tagastab vanematele saadud raha või teeb seda proportsionaalses summas võrreldes esialgse sissemaksega kui vara hind on vahepeal kallinenud,“ räägib Ossipova.
Üldjuhul on noored tema sõnul tublid ja juba võetud kohustusi unarusse ei jäeta. „Muidugi loeb ka inimese enda olemus – kas tema jaoks on võlg võõra oma või mitte,“ sõnab ta. Küll aga võiks tema hinnangul olla esimene kodu pigem lihtsam ja odavam, et laenukoormus selle võrra väiksem oleks.
Millal ja kuidas on õige aeg rääkida lapsega rahast?
Lastega rahaasjadest rääkimist tasub alustada varakult ja samm-sammult, nagu teiste teemadega, mille vastu lapsed huvi võivad tunda. Näiteks võib rääkida sellest, kui palju inimesed erinevates ametites raha teenivad. Kuigi rahast rääkimine võib tunduda negatiivsena, kinnitab Reinson, et uuringute järgi mõjub peres rahast ausalt rääkimine üldiselt hoopis positiivselt ning toetab peresuhete kvaliteeti.
Ta rõhutab, et lapsele tuleks rahaliste otsuste tegemisel anda ka autonoomiat, isegi kui lapsevanema jaoks võib tegemist olla ebapraktilise otsusega.
Lapsele tuleks rahaliste otsuste tegemisel anda ka autonoomiat, isegi kui lapsevanema jaoks võib tegemist olla ebapraktilise otsusega.
„See on ka osa rahatarkuse õpetusest, las ta siis teeb selle niiöelda rumala valiku. Näiteks ostab selle „mõttetu“ mänguasja ja kahetseb pärast. See on ka õppetund, kui ta on ise otsustanud, mida ta aastate jooksul kogunenud taskurahaga teeb. Meie saame julgustada last, et ta järgmine kord kauem mõtleks,“ räägib Reinson.
Vanusest sõltumata võiks harjutada alternatiivkulu järgi mõtlemist. „Kui mingi asi maksab 100 eurot, siis me ei mõtle automaatselt, et mida muud me saaksime selle raha eest või kui mitu tundi peame ekstra tööl käima, et seda 100 eurost asja endale lubada,“ tõdeb ta.
Kuigi see on keeruline nii täiskasvanutele kui ka lastele, soovitab Reinson selliseid mõtteharjutusi rohkem teha. „Ma ise olen seda ka oma laste peal harjutanud, et näidata raha väärtust. Muidu ongi 100 või 500 eurot abstraktne,“ räägib ta.
Rahatarkust tuleb õpetada nii kodus kui ka koolis
Oma teadmised rahaasjadega toimimise ja kogumise kohta saavad lapsed enamasti oma vanemate kaudu. Ideaalis võiks neid teadmisi Reinsoni hinnangul saada ka koolist. Mitmetes koolides on rahatarkuse õpetamine juba ette võetud, aga arenguruumi on veel palju.
Vanematele, kes soovivad oma lastele rahatarkus õpetada, leidub palju materjale nii raamatute kujul kui ka internetis. Üks võimalus on Reinsoni sõnul „Tagasi kooli“ e-tunnid, mis on mõeldud küll õpetajatele rahatarkuse õpetamiseks, aga on tasuta kättesaadavad ka kõigile teistele.
Eesti kapitalil põhinev Coop Pank on üks viiest Eestis tegutsevast universaalpangast. Pangal on 225 800 igapäevapanganduse klienti. Coop Pank kasutab jaekaubanduse ja panganduse vahel tekkivat sünergiat ning toob igapäevased pangateenused kodule lähemale. Panga strateegiline omanik on kodumaine kaubanduskett Coop Eesti, mille müügivõrgustikku kuulub 320 kauplust.