Kõrghariduse üle otsustada tahtjad peaksid tegema kaht asja. Esiteks tuleks enesele selgeks teha, mida ja kuidas kõrghariduses tegelikult tehakse, ka rahvusvaheliselt. Teiseks tuleks kuskilt hankida majandusteadmisi ja neid ka rakendada, kirjutab Enn Listra.

Kõrgharidus on kõrgtehnoloogiline ja teadmusmahukas majandustegevus. Ometi kiputakse sellest mõtlema kui taevamannast. Langeb “tasuta”, kuid piiratud koguses, ja tagada tuleb, et valdavalt avaliku hüvise hunnikud õigete kõrgharijate uste ette kokku pühitaks. Kust manna pärineb, kes pühib ja kas asjaosalised ise ikka võivad sõna sekka öelda?

Isegi kõrgharidust hästi tundvate autorite sage eeldus on, et keegi (näiteks kirjutaja, haridus- ja teadusministeerium või oma ettevõtet pidav heasoovlik kodanik) peaks riigi kõige targemate töötajatega asutuste eest otsustama, mida nad teha tohivad ja tegema peavad.

See mõtteviis on vastuolus ülikoolide ja teadusasutuste autonoomiaga ning akadeemilise vabadusega. Ilma nendeta võib saada küll kõrgdiplomeid, kuid haridusega oleks pahasti. Mis ei tähenda, et keegi teine ei tohiks kõrghariduse teemadel sõna võtta, kuna iga vabadus ulatub parasjagu sinnani, kus ta teiste oma piirama hakkab.

Autonoomiat ja akadeemilist vabadust pole vaja põhiseaduse jaoks, vaid ka ilma selleta. Rahvusvahelise konkurentsivõime üheks oluliseks eelduseks on kodumaise konkurentsi olemasolu ning arengu tagamiseks peab riik, kes iganes end selleks ei pea, tagama olulistes valdkondades piisava konkurentsi. Samal ajal on igal organisatsioonil kasulik oma konkurentidest lahti saada (dubleerimine on paha!). Kõrgharidus ei erine oluliselt muust majandustegevusest.

Konkurentsile ja dubleerimisele keskendudes jaotuvad inimesed kaheks (konkureerijad ja dubleerijad). Konkurentsist eelistatakse kõrgharidusega seoses mitte rääkida, taandades majandamise pelgaks eelarveraha jaotamiseks. Dubleerimine on sage sõna nende huulil, kes püüavad nappe vahendeid oma kasuks pöörata või loodavad end peita püüdva riigi käe abil konkurendile kaikaid kodarasse loopida.

Päris puhtaid eksemplare muidugi pole, kuid konkureerijad kalduvad detsentraliseeritud otsustamise poole, dubleerijate vaikivaks eelduseks ja võimaluseks on hierarhiline otsustamine. Dubleerijate jaoks on akadeemiline vabadus Spinoza pealt maha kirjutatud tunnetatud paratamatus, konkureerijate jaoks aga tunnetatud võimalus. Selliseid jagavaid teemasid on kõrghariduses suur hulk. Enamus lahenduseta või üldse märkamata.

Konkurentsi tekkimise eelduseks on väärtuspakkumine, mille vastutasuks ressursse saadakse. Mida väärtuseks peetakse, sõltub sidusgruppidest.

Üliõpilased, vilistlased, ettevõtted ja ettevõtjad, professionaalsed organisatsioonid, tööandjad, riik ja ühiskond, reguleerijad ja akrediteerijad, lapsevanemad, töötajad, akadeemiline (rahvusvaheline) kogukond, juhid ja nõukogude liikmed, avalikkus, annetajad, ajakirjandus ja sotsiaalmeedia – kõigil neist on alust oodata kõrghariduse pakkujatelt midagi just enesele. Enamus neist on ka maksumaksjad, kuid sageli on nende tahtmised omavahel vastuolus.

Üksiku otsustaja puhul on peaaegu vältimatu üksikute mõjugruppide huvide eelistamine. Tähtsamaks maksumaksjaks osutuvad need, kel on õnnestunud oma asja ajamiseks tekitada tugevad mõjugrupid.

Universaalsete lahenduste leidmine on ka teistest riikidest eeskuju võttes sageli võimatu. Näitena vaatame joonisel kujutatud kõrgkoolide arvu sõltuvust elanike arvust Euroopa väikeriikides (sini-must on Eesti ja sini-valge Soome). Kõrgkoolide arv ja dubleerimise teema on omavahel tugevalt seotud.

Kõrgkoolide arv. Autor/allikas: Enn Listra

Ükskõik kuidas trende tõmmata, kuni 3–4 miljoni elanikuni läheb iga lisanduva ligikaudu 100 000 elaniku kohta vaja uut kõrgkooli. Sealt edasi, suuremates väikeriikides (punased punktid) kasvab kõrgkoolide arv ligikaudu ühe võrra iga lisanduva 400 000 elaniku kohta. See viimane arv on kooskõlas ka Euroopa suurte riikide reaalsusega.

Kõrgkoolide arv suhtena elanike arvu on Soomes selgelt väiksem kui meil. See ei tähenda, et peaksime hakkama kõrgkoole sundühendama, kuigi mõnel juhul oleks ühendamine selgelt kasulik kõigile osapooltele. Omasuguste hulgas oleme enam-vähem trendijoonel.

Joonisel nähtav on tõenäoliselt tingitud sellest, et väiksemates riikide on esikohal tulemusefektiivsus (mõjusus) ja suuremates kuluefektiivsus (tõhusus). Esimene tugineb akadeemilise vabaduspüüdlusega kaasnevale konkurentsile, mis tagab kvaliteetse kõrghariduse ja võimalikult hea tasakaalu erinevate mõjugruppide huvide vahel. Veidi suuremates riikides on konkurents juba tagatud ning mõjule pääsevad kuluefektiivsuse püüdlused.

Ei ole põhjust, miks ei võiks kõrgkoolid oma teenuseid ka tasu eest pakkuda lisaks “tasuta” haridusele, mida pakutakse riigi finantseerimisel. Täiesti segamini on asjad ingliskeelse õppega, mis peaks nagu tasuline olema. Aga hulk huvilisi hindab seda selle järgi, kui palju lõpetajatest Eestisse tööle jääb, mitte kui haridusteenuste eksporti, mis kergendaks kõrghariduse olukorda oluliselt.

Kõrghariduse üle otsustada tahtjad peaksid tegema kaht asja. Esiteks tuleks enesele selgeks teha, mida ja kuidas kõrghariduses tegelikult tehakse, ka rahvusvaheliselt. Teiseks tuleks kuskilt hankida majandusteadmisi ja neid ka rakendada.

Eesti kõrghariduse häda on, et üheaegselt tuleb järgida erinevaid üksteisega ja vahel nende endi vajadustega vastuolus olevaid eesmärke ja piiranguid. Oma huve edendades kaldub iga grupp unustama, et ka teised huvigrupid on olulised. See võitlus jääb, kuni on lootust, et “ülalt” tuleb võitlejale meelepärane otsus, mis teised kõrvale lükkab, või säilib hirm, et eelarvelise survega üritatakse ülikoole sundida loobuma osast oma autonoomiast.

Ainukene tee huvide tasakaalustatud arvestamisele on tagada konkurents, piisav detsentraliseeritud otsustamine ning akadeemiline vabadus oma tööga ka tulu teenida.