Vikerraadio traditsioonilises spordisaates “Spordipühapäev” tutvustati uut rubriiki “Teel olümpiale”, millega tehakse kummardus omaaegsele ja hinnatud saatele Eesti Televisioonis. Milano Cortina olümpiamängude alguseni kavas oleva rubriigi esimeses osas olid jutuks spordialad, mille puhul võib olla kindel, et kuu aja pärast toimub neil Eesti olümpiadebüüt.
Vahest kõige ilmsema medalivõimalusega sõidab taliolümpiale Eesti koondislaste hulgas meie kurlingu segapaar Marie Kaldvee ja Harri Lill. Kurlingu areng on Eestis toimunud tegelikult hämmastavalt kiiresti. Seda arengut suudab suurepäraselt kirjeldada Eesti kurlinguliidu juhatuse liige ja ala üks maaletoojaid Fred Randver.
“Mina nägin kurlingukive esmakordselt 2003. aasta novembris. Sattusin Jeti jäähalli tööle, seal oli seis selline, et tuli mõelda välja uusi tegevusi ja kunagi kui halli ehitati, oli Soomest toodud kaasa mõned komplektid kurlingukive,” meenutas Randver.
“2004 alustasime firmaspordiga, enne seda käisin Soomes ja Lätis vaatamas, naabrid olid juba kurlingutegevusega alustanud. 2004 kevadel korraldasime esimesed Eesti meistrivõistlused, suvel käisin rahvusvahelise alaliidu poolt korraldatud kursustel – kuidas jääd teha, kuidas kurlingutegevust käivitada – ja meil õnnestus suhteliselt kiiresti ehitada spetsiaalsed kurlingurajad, mis avati 2004 sügisel.”
“Teine suur muutus tuli, kui Tallinna linn ehitas Tondiraba jäähalli ning sinna tekkis kurlingu mängimise võimalus. Kui Tondiraba jäähallis neid tingimusi täna ei oleks, siis kurlingut võib-olla ei saakski praegu Eestis mängida ja me ei oleks olümpiamängudel. On õnne ka sellel teekonnal olnud,” tõdes Randver. “Loomulikult on õnne olnud ka selles mõttes, et sellised sportlased nagu Harri Lill ja Marie Kaldvee on siia ala juurde sattunud. Nemad ongi selle spordiala näod.”
Marie Kaldvee ja Harri Lill on igas mõttes välja teeninud võimaluse Eesti kurling olümpial maailmakaardile viia.
“Väga paljudel teistel spordialadel on traditsioonid, ees treenerid ja suunajad, kes on väga palju ise teed rajanud, otsinud võimalusi, kuidas oma tiimi suurendada. Seda know-how’d Eestis ju ei ole,” tõdes Randver. “Neid on sellel teekonnal aidanud šveitslasd, soomlased, rootslased, kanadalased ja nüüd norrakad. Üks asi on sporditegemine, aga selle kõrvalt pead ennast motiveerima, ise leidma võimalusi, toetajaid ja know-how’d. See on supertöö, selle kõrvalt on nad tegelikult olnud väga avatud teistele, nad ei ole kunagi teadmisi hoidnud enda jaoks kinni ja üritanud teha ala suuremaks. Pärast olümpiat toimub ka paraolümpia, ka seal on Eesti segapaar kohal. Alguses Harri väga palju aitas, oli nendele tiimidele treeneriks,” kiitis Randver.
Ehkki kurling kuulus näidisalana taliolümpiaprogrammi korduvalt ka varasemalt, lisati see ametlikult olümpiamängude kavasse 1998. aastal Naganos. Nüüd kestavad kurlinguvõistlused kogu mängude perioodi. Segapaaride turniir saab alguse isegi kaks päeva enne avatseremoonia toimumist.
Aga ühest teisest jää-alast samuti. Skeletoniga ehk kelgualaga, kus rajal liigutakse pea ees, polnud Eestil mingit sidet. Enne seda, kui 2022. aastal ilmus välja nii läti kui eesti juurtega Darta Zunte. Kelgutamises on Eesti ju taliolümpial osalenud ja võib-olla teeb seda nüüdki. Skeleton tähistas siinse kelguspordi kogukonna jaoks justkui tumedat maad. Miks nii?
“Kõige lihtsam on öelda, et meil on selle jaoks ressurss puudunud,” selgitas Vikerraadiole Eesti kelguspordi liidu president Rein Esaul. “Kelgust, bobist ja skeletonist on skeletoni kõige turvalisem ja kõige lihtsam ära õppida, aga kuna ressurss puudub, et seda arendama hakata, ei ole näinud selleks motivatsiooni. Skeletonis meil kogemus puudub ja täna saame õnneks abi lätlastelt. Ega meie kelgupool parem ei oole, meil on neli inimest, kes kelgutamisest midagi teavad ja neist kolm on praegu aktiivsed.
Esaul on olümpiamängudele mõeldes optimistlik. “Arvan, et räägime kohtadest 10-15 vahel, mis on tal täiesti reaalne välja sõita. Kuna eelviimasel MK-etapil näitas Darta teises sõidus päeva teist aega, näitab see, et ta potentsiaal on väga tugev.”
“Ta on väga treeninguhimuline, tal on eesmärk olemas. Väga seltsiv, leiab endale kiiresti sõpru, temaga on kerge ühist keelt leida,” iseloomustas Esaul kolm aastat tagasi Eesti lipu alla kolinud lätlannat. “Eesti spordisõbra mõttes on ta meile vähe tundmatu, me oleme küll proovinud ja teinud kõike, mis meie võimuses, aga me ei saa teda kuidagi pilti. Meil on kindel OM-koht olemas ja kui me olümpiale läheme, saame tähelepanu ka rohkem ja see muudab seda pilti,” sõnas Esaul.