Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Kirjanik Piret Jaaks tutvustab pühapäeval meie seast lahkunud läti kirjaniku Nora Ikstena romaani “Emapiim”, mille on eesti keelde tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra.
Mäletan, kui lugesin esimest korda Nora Ikstena “Emapiimast” ridu: Mu piim oli mõru, täis teadmatust, hävingu piim. Ma kaitsesin oma last selle eest. Need read mõjusid nagu loits ja vastupanu üheaegselt, tõid kananaha ihule. See on meie, Balti riikide okupeerimise lugu, aga jutustatud teistmoodi kui kõik varasemad lood. Jutustatud lätlastest ema ja tütre vaatepunktist, läbi nende kehade, meelte ja meeletuse. Ema on günekoloog, tütar on oktoobrilaps.
Päris täpselt ei tea senini, mida “Emapiim” minuga korda saatis. Küllap oli see üks esimestest teostest, kus räägiti häbenemata “neist asjadest” ajal, mis eeldas kõige häbenemist, piinlikkusetunnet igas sammus ja teos, kui räägiti vaid poolihääli asjust, millest ajakirjandus sunduslikult vaikis. “Emapiim” aga kangutas laeka lahti, tõmbas “need asjad” päevavalgele ja näitas, millest on vaikitud. Nagu sõõm värsket õhku sumbunud tuppa.
Möödunud aastal tuli “Emapiim” uuesti meelde, kui tegin dokumentaallavastuse jaoks intervjuusid Narvas asunud sõjatehase “Baltijets” töötajatega. Meenus, argipäev kahes paralleelses maailmas, kaks elu, mida elati ühte riigi, teist enda jaoks. Meenus hirm: pealtkuulamise, karistuse, hüvede äravõtmise, kõige ja kõigi ees. Kangastus orwellilik maailm, kus kiiritada saanud töölistele anti tehases piima.
Ei saa öelda, et “Emapiim” oleks leebe lugemine, ometi oli raamatul tervistav mõju, kuid eks ole inimkonna vanim toitki raviva toimega.