Eesti ravikindlustussüsteem on surve all. Eluviisist mõjutatud krooniliste haigete hulk kasvab, järjest personaalsem ravi kallineb, haiguste ennetamise võimekus on parem kui kunagi varem.

Ometi maksame tervishoiu eest ühiselt niisamuti nagu aastakümneid tagasi. Kõik töötajad panustavad tööandja vahendusel 13 protsenti oma teenitud palgale lisaks, alates 2018. aastast lisatakse sellele riigieelarvest veel 100–200 miljonit eurot pensionimaksete põhjal – jällegi ühtemoodi kõigi maksumaksjate nimel.

Probleem, millest vaadatakse mööda

Olles osalenud tervishoiu rahastusaruteludes erinevates rollides pärast arstiteaduskonna lõpetamist juba eelmise sajandi lõpus, on alati jäänud muutumatuks eeldus, et igapäevaelus ei lähe paljudele inimestele ennetus eriti korda.

Patsiendid jõuavad arsti juurde kaugele arenenud vähiga, mida oleks saanud varakult avastada sõeluuringul. Kõrge vererõhu või kolesteroolitasemega inimesed ei tea seda või kui ka teavad, jätavad jälgimise ja ravi pooleli, kuniks saavad insuldi või infarkti. Vaktsineerimise võimalustest loobutakse ning tulemuseks on suurem nakkushaiguste levik ning välditav haiglaravi.

Need ei ole pelgalt isiklikud tragöödiad. Need tagajärjed koormavad ravikindlustuse fondi, millesse kõik ühiselt panustavad. Kui keegi korduvalt ignoreerib tasuta ennetuse võimalusi ja vajab hiljem kallist ravi, maksavad tema isikliku valiku eest lõpuks teised. Ja sellest lähtudes planeeritakse-prognoositakse tervisekassa rahavajadust.

Solidaarse tervishoiu ebamugav tõde seisneb selles, et see ei olegi päriselt õiglane. Jah, elementaarne tervishoiuteenus peaks olema tagatud ühetaoliselt kõigile, kes seda vajavad. See on arenenud ühiskonnas mõistlik nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt. Kuid igaühelt, kes saab vähendada ühiselt kogutud raha tarbetut kulutamist, on põhjust ka seda eeldada.

Väike muudatus, oluline mõju

Lihtne, aga mõjus lahendus oleks ravikindlustusmakse ja teenuste eest küsitud omaosaluse määra mõõdukas kohandamine lähtuvalt osalemisest ühiselt kokku lepitud ning kõigile tasuta kättesaadavaks tehtud ennetustegevustes.

Kui osaled aktiivselt sõeluuringutes, vaktsineerimistes ja regulaarsetes tervisekontrollides, siis maksab tööandja sinu palgalt tervisekassale 12 protsenti ja sina saad 80–100 protsendi ulatuses väiksemad omaosalustasud. Kui teed minimaalselt vajaliku, siis jääb makse 13 protsendi juurde ja saad mõõdukad soodustused. Kui loobud ennetuse võimalustest täielikult, siis makstakse palgalt 14 protsenti ja kehtib tavapärane omaosalus.

Toodud näited on illustratiivsed ja vajaksid arutelu ning selle põhjal täpsemaid arvutusi. Alustuseks võiks eesmärgiks seada, et keskmine maksemäär jääks töötasu suhtes praeguse 13 protsendi juurde ning rahastuse kogumaht ei muutuks, eeldades, et inimesed jaotuvad enam-vähem võrdselt. Muutuksid aga käitumise stiimulid.

Võidab tervisekassa, võidavad tööandjad ja pensionärid

Süsteemse muutuse saavutamiseks tuleks ka tööandjate ja tervisekassa motivatsioon ühitada töötajatega ning siduda senisest enam ennetusega. Tervisekassa puhul võiks kogu ennetusega seotud maksekomponendi tulu siduda sihtotstarbeliselt ennetusteenuste rahastamisega.

Tööandjate motiveerimiseks võiks kindlustusmakse ennetuse komponendi (0–2 protsenti) kõigepealt jagada töötajate ning tööandja vahel nii, et ühe poole maksab iga töötaja ning teise poole tööandja. Seejuures peaks tööandja kohustus sõltuma ettevõtte kõigi töötajate ennetuses osalemisest kokku, mitte üksikute töötajate valikutest.

Kokkuvõttes maksaksid vähem need ettevõtted, kus ennetusteenuseid kasutatakse aktiivselt, ja rohkem need, kus seda ignoreeritakse. Maksimaalselt üheprotsendiline erinevus palgafondi kuludelt ei ohusta ettevõtte majanduslikku toimetulekut, ent looks õiged stiimulid ilma näpuga näitamata.

Õigluse tagamiseks peaks väiksem omaosalustasu olema kõigil, kes aktiivselt ennetuses osalevad, mitte ainult töötajatel, vaid ka lastel, pensionäridel ja tudengitel. Nii saaksid ennetuse väärtustamisest kasu nemadki, kuigi nad ise ravikindlustuse eest ei maksa.

Eesti eeskuju ja e-tervise võimalus

Eesti poleks esimene. Saksamaal, USA-s ning Jaapanis on üsna edukalt rakendatud erinevaid soodustusi ennetusprogrammides osalemise eest. Aga Eestil on midagi, mida paljudel teistel pole, meil on täielikult integreeritud digitaalse tervishoiu taristu ja kõiki raviasutusi hõlmav andmevahetus.

Oleme tõestanud iseendale ja näidanud maailmale, kuidas ehitada päriselt toimivat digiriiki. Nüüd saame näidata, et e-tervis ei ole pelgalt tehniline saavutus, vaid tööriist targema ja kestlikuma tervishoiusüsteemi loomiseks, toetades tõhusalt, läbipaistvalt ja õiglaselt haiguste ennetust.

“Pole põhjust elustiili politiseerida koos riikliku käitumise, sammu- või uneandmete jälgimisega.”

Alustuseks on mõistlik arvesse võtta objektiivseid, meditsiiniliselt tõestatud tegevusi, mida juba praegu kajastavad tervisekassa andmekogud: osalemine riiklikes vähi sõeluuringutes, riiklikus kavas soovitatud vaktsineerimistes, tervisekontrollides (näiteks töötervishoius), krooniliste haiguste jälgimistes (nt kõrgvererõhutõbi ja veresuhkur). Pole põhjust elustiili politiseerida koos riikliku käitumise, sammu- või uneandmete jälgimisega.

Solidaarsuse tugevdamine vastutuse kaudu

Niisugune tervishoiu rahastamise mudel säilitab universaalse ravikindlustuse, kuid tunnustab isiklikku valikut ja vastutust. Kõik jäävad kindlustatuks. Kõik saavad abi, kui seda vajavad. Rahaline panus on seejuures kooskõlas osalemisega ennetuses ja selle mõjuga ühistele tervisekassa kuludele, mis on ühtaegu õiglane ja otstarbekas. Loomulikult tuleb arvesse võtta meditsiinilistest näidustustest tingitud erandeid.

Kokkuvõttes lisanduks nii tervete solidaarsusega haigete suhtes ka solidaarne vastutus oma tervisekäitumise eest. Seejuures säilib igaühel õigus teha iseseisvaid otsuseid oma tervisega seoses.

Alustada saab kohe, ettevaatlikult ja sammhaaval

Kirjeldatud reform on teostatav ja riskid hallatavad, kui seda teha rahulikult ja etapiviisiliselt. Oluline on strateegiline suund ennetuse väärtustamiseks ning kohustuste ja kasude jaotamine kõigi seotud osapoolte vahel.

Kõigepealt tuleks piirduda kõige lihtsamate ja kõigile kättesaadavate tegevustega, näiteks sõeluuringud, vaktsineerimised ja regulaarsed tervisekontrollid. Keerulisemaid elemente saab vajadusel lisada hiljem, kui süsteem on end tõestanud ja usaldus kasvanud.

Paari aasta pärast mõõdame suuremat osalemist sõeluuringutes, paremat krooniliste haiguste jälgimist varases faasis ning kõrgemat vaktsineeritust. Viie aasta pärast on vähem insulte, infarkte ja välditavat haigestumist. See võiks olla eesmärk, millesse kõik panustavad. Ka rahaliselt.

Praegune ravikindlustuse süsteem käsitleb ennetust valikulisena. Tuleviku rahastusmudelis peaks see olema vältimatu. Idee pole radikaalne, vaid pigem iseenesestmõistetav, sest selleks on olemas nii tehnoloogia kui ka teadmised.

Küsimus on vaid selles, kas Eesti teeb selle sammu esimeste või viimaste seas.