Taani postiteenistus lõpetas sellest aastast kirjade kättetoimetamise. Tegu on aga vaid välise sümptomiga ühiskondlike protsesside ja suhtluse kiirenemisest, millega inimmõistus enam toime ei tule, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Taani postiteenistus lõpetas sellest aastast kirjade kättetoimetamise. Numbritel põhinev haldusotsus jõustus vaikselt: 401-aastane teenus hääbus koos kellalöögiga, ilma suurema skandaali või riigi kokkuvarisemiseta.
Taanis elab umbes kuus miljonit elanikku. Sajandivahetusel saatsid taanlased ligemale poolteist miljardit margiga ümbrikusse vormistatud kirja. Eelmisel aastal jagati postkastidesse 110 miljon kirja. See võib pealtnäha paista endiselt suure mahu ja märgatava hulga klientide vajadusena.
Paraku pole püsikuludes vahet, kas aastas saadetakse miljard või miljon kirja. Vahe on selles, kui palju küsitakse miljoni kirja saatjalt saatmiskulude eest. Kirjade edastamise teenus polnud enam majanduslikult jätkusuutlik. Kahjusid pidid katma kodanikud, kes ise kirju ei saatnud.
Kirjade saatmisega alustanud postiteenus ei lõpeta tegevust täielikult, vaid keskendub tulusamale ärile. Selleks on postipakid. Taani võib olla esimene sellisel moel puhta otsuse langetanud riik ja kindlasti ei jää nad ainukeseks.
Avalikkuse reaktsioon oli ennustatav. Võimalik, et enamusel on natuke hale meel, kuid nad nõustusid, sest hindavad tõhusust ja tunnistavad paratamatust. Alati leidub ka protestijaid, keda häirib aegade ja kommete kiire muutus ning kes on pahased, et riik tegutses liiga tormakalt.
Leidub veel üks vaade. Olgu kirjad käsitsi või arvutiga kirjutatud, sõbraliku pöördumise ja oma nimega või ametlikumalt ning allkirjaga − nende ümbrikusse asetamine, postkasti toimetamine ja sealt edasi transportimised, sorteerimised ning laialiveod vajasid aega. Aeglane sõnumivahetus toimis ühiskonda sisseehitatud viiteliinina.
Kirjavedu aeglustas ja reguleeris sajandeid kogu maailma toimimist. Tänapäevases kultuuris võib tunduda üllatavana, et kirjade sunnitud ootamine toetas produktiivset suhtlust. Ootus võimaldas järelemõtlemist ja sünkroniseeris institutsioonide ning inimeste toimetamisi. Nad ei saanud ega pidanudki kohe reageerima. Kohtud, valitsused, ettevõtted ja perekonnad tegutsesid eeldusel, et suhtlusele kulub päevi, mitte sekundeid.
Muutus sai alguse 24. mail 1844. aastal. Selle algatas mees, kellest pidi saama kunstnik. Ta käis Ameerika Ühendriikidest Inglismaal maalimisoskust õppimas. Ühe taolise laevasõiduaegse koduigatsuse puhangus kirjutas ta vanematele kirja, milles tõdes, kui hea oleks edastada kiri silmapilguga. Paraku oli nende vahel 3000 miili ja kirja adressaadini jõudmisele kulub vähemalt neli nädalat.
Mehe nimi oli Samuel Morse. Tuntud kunstnikku temast ei saanud, vaid ta sai 182 aasta eest laiemalt tuntuks esimese elektroonilise kirja saatjana. Esimeseks morsekoodis kirjutatud telegraafisõnumiks oli eksistentsiaalne küsimus, mida Jumal selle kõigega silmas pidas.
Kes teab? Vahest oli eesmärk tõsta suhtlustempot ja vähem mõtelda? Kirja teel toimuvat suhtlust iseloomustav viivitus võimaldas või vahest isegi sundis enne saatmist mõtlema. Aeg laskis emotsioonidel jahtuda, mis andis ka saajatele aega kaalutletumalt vastata. Aeglane kirjutamine toetas seotud mõtete ja otsuste kogunemist.
Praeguseks on aja- ja mõttepausipuhver kadunud. Usutakse, et igaüks oskab ja suudab keskenduda nii lugemisele kui ka oma mõtete koondamiseks. Ilmse illusiooni tajumiseks pole olnud aega ega treenitud vaimset vastupidavust.
Digitaalne suhtlus kaotas kauguse ja aja ning seadis uueks normiks reaalajas tähelepanu ja vastamist nõudvad signaalid. Kui sõnumid võivad saabuda koheselt, muutub vaikus kahtlaseks. Viivitust tõlgendatakse hoolimatuse, vältimise või ebaõnnestumisena. Kirjade postitamine jäi kiirustamisele jalgu. Postiljonikotist kadunud kirjaajastu lõpp tähistab uute valikute tulemust. Postiljone näeb ilmselt veel mõnda aega, kuid nad veavad laiali peamiselt reklaamlehti.
Kirjakande lõpp ei ole isoleeritud nähtus. Viivituste kadumine sõnumivahetusest sunnib ka ülejäänud elukorraldusega kohanema või seda murdma. Näiteks kui kasvab surve reageerida kiiresti õigus- ja haldusprotsessidele, kannatab enamikule keeruka ülesande eeldatud arutelu.
Ettevõtluses rakendatavad reaalajas tehtavad protsessid panevad samuti inimliku otsustusvõime proovile. Tempo kasv suurendab kodanikes stressi. Sünnib nõiaring, kus lisaks tervisekulude kasvule tehakse rohkem vigu. Vead levivad kiiremini, kuid parandamisvõimalused muutuvad napimaks.
Lisades mängu tehisintellekti, algab järgmine etapp. Omavahelises suhtluses aja ja keskendumisega hätta jäänud inimesed asuvad kasutama tehisaru abi. Inimestevaheline infovahetus hakkab asenduma masina ja inimese vahelise suhtlusega.
Lühikese aja vältel ongi inforuum täitunud TI-põhiste teenuste ja selle loodud sisuga. TI kirjutatud sõnumid ja teated ületavad mitmel puhul inimeste koostatud kirjade mahtu. TI täidab lünga, sest ainult masinad suudavad töötada masinakiirusel. Järgmiseks suhtlevad ilmselt masinad omavahel.
Kui kasvab reageerimiskiirus, saab pudelikaelaks inimene. Teadupärast kõrvaldatakse pudelikaelad inseneritöö abil. See ei ole spekulatsioon. Seda võib näha juba e-kirjades, kiirsõnumites, algoritmilises kauplemises ja sotsiaalmeedias. Postmargiga kirjad on üks viimastest teistsuguse väärtussüsteemi jälgedest.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.