Hea, et Eesti naiskirjanikud on nüüd suurelt pildis – nii ei saa enam ükski Nora Maria London nende positsiooni ja sõna kaaperdada.
Võibolla mäletate eelmise aasta alguse kultuuriskandaali, kus Nora Maria Londonit teeselnud keskealine meeskirjanik võitis tähtsa esseepreemia seletades Eesti elu 19-aastase naise vaatepunktist. Toona oli suhtumine Kaur Riismaa tempu kahene: kelle meelest kasutas Riismaa naishäält imiteerides alatut trikki võttes nii hääle, ruumi kui ka autasu päris naistelt, kes kirjutavad. Kuid oli ka neid, kelle meelest oli tema samm tore reklaam, millega oma tolmunud kirjanikukarjäärile vunki juurde anda. Mulle tundub, et Riismaa mängis veidi ka eeldusele justkui oleks kirjutavaid noori naisi vähe ja seega torkaks tema “variisiku” tekst kindlasti silma. Nagu näha, tal oligi õigus.
Maailmas on sel aastal juhtunud palju asju, ja enamus neist pole kahjuks head. Kuid mida saame öelda, siis ilmselt pragu Riismaa-taoliste trikk enam ei töötaks. Naiskirjanikud on Eestis tugevalt pildis ja kirjutav noor naine enam Riismaa loodetud ohoo-efekti ei tekita. Neid on lihtsalt nii palju. Muidugi pole see muutus tekkinud ühe aastaga, seal taga on mõnede autorite ja ka kirjandusajakirjade (Värske Rõhk, Looming) aastatepikkune tugev töö, mis on julgustanud ja nakatanud ka nooremaid või lihtsalt alles alustavaid naiskirjanikke. Seda kõike Eesti valdavalt konservatiivse kirjandusskeene kiuste.
Vikerraadio aasta viimases kirjandussaates märgiti, et kirjandusavalikkuses olla diskussiooni tekitanud naiskirjanduse auhind, mida samuti mullu esimest korda välja anti. Et kas nüüd on aeg ka meeskirjanike auhinnaks ja mida kirjanike soopõhine jaotamine üldse pikas plaanis kaasa võib tuua. Ma ei tea, miks soovitakse naiskirjanike preemias näha esimese asjana vastandumist ja ebaõiglust. Kui on olnud aastaid (näiteks 2014) kui ühtki kulka kirjanduspreemiat ei saanud ükski naine, siis ei mäleta ma laialdast arutelu või tagajalgadel kirjanikke. Kahjuks on asjad Eestis veel ikka nii, et kui mehed on fookuses, siis on asjad lihtsalt nii, nagu nad alati olnud ja olema peavad, kui aga naised, siis on see anomaalia ja kaos, mis tõmbab tähelepanu ja vajab selgitamist.
Tuleb aga märkida, et puhtalt pildis olemisest naiskirjanikele tegelikult eduks ei piisa. Statistika näitab, et eelmisel aastal avaldasid naiskirjanikud ligikaudu 120 ilukirjanduslikku teost noortele ja täiskasvanutele. Oli luulet, ka lühiproosat ja paar pikemat proosaraamatut: romaani või näidendit. Kirjutasid nii debütantid kui ka vanameistrid. Kuid kui vaadata Rahva Raamatu mullu enammüüdud raamatute edetabeli esikümmet, siis eesti naiskirjanikke sealt ei leia. Esimene naine on alles 12. kohal – Kristiina Ehin oma 2024. aasta lõpus ilmunud raamatuga “Südametammide taga”.
Mida sellest järeldada? Naljaga pooleks võib öelda, et kõik võitlused pole veel võidetud. Siin annab lootust eelmise aasta lõpus tehtud otsus, mis määras aastate 2026–2028 kirjanikupalgad kõik naiskirjanikele, kelle võimekuses luua muuhulgas ka edetabelikraami pole põhjust kahelda. Nora Maria Londonit nende hulgas õnneks polnud.
Artikkel kujutab endast ERR-i raadiouudiste kultuurikommentaari.