Stella Terna on andekas Eesti poeet ja ettevõtja, kelle õrn ja voolav looming keskendub siirale eneseväljendusele ja igapäevaelu emotsioonide sügavale lahtimõtestamisele. Möödunud aasta lõpus ilmus Stellal tema esimene luulekogu «Vabavoolu veele», mis vallutas kiiresti lugejate südamed. Apollo uuris Stellalt, millised raamatud on teda ennast kõige rohkem mõjutanud ja inspireerinud.
Olen seda tüüpi lugeja, kes on lugemises pigem «kõik või mitte midagi» suhtumisega. Kui mõni raamat minu teele satub ja hakkab tugevalt kutsuma, siis võib see mind endasse neelata väga kiiresti. Kui raamat pakub emotsiooni, sügavust ja äratundmist, siis sukeldun sellesse täielikult, kaotades vahel unetunde või unustades süüa. Lasen raamatul endast läbi voolata ja end liigutada.
Teisalt kui võtan mõne raamatu kätte ja esimesed paarkümmend lehekülge mind ei kõneta, siis neid raamatuid ma tihti lõpuni ei loe. See on üks koht, kus ma ei oska ega tahagi ennast survestada. Mulle tundub, et aeg on meie kõige olulisem vara ning ma ei ole raatsinud lugeda lihtsalt lugemise pärast, sunnitult. Minu teele on sattunud ka «ampsu-raamatuid» mida ei loegi ühe korraga läbi, vaid koged tükikestena pikema aja vältel. Lähen justkui otsima mõnda sõnumit või tunnet ja alati leian! Just sellist elumängu on mulle pakkunud luuleraamatud «Kõrgusekartus» ja «Lihtsate asjade tähtsus» ning lühilugudega raamat «Kuni armastus peale tuleb», mille kinkis mulle ema.
Mauri Dorbek, «Ma tahan, ma suudan, ma võin». Foto: Raamat
1. Mauri Dorbek «Ma tahan, ma suudan, ma võin»
Keegi tark on öelnud, et mõned raamatud ei ole lugemiseks, vaid kogemiseks. «Ma tahan, ma suudan, ma võin» on just selline raamat. Midagi nii ehedat, toorest, ilusat ja samas valusat ei ole minu teele aastaid sattunud. Hingasin selle raamatu ühe päevaga endasse ning tegin lugedes kaasa kõik protsessid, mida suutsin tajuda. Nutsin palju ja sügavalt ning ka pärast lugemist jäi see raamat veel nädalateks mu süsteemi laineid lööma. See lugu tuletas meelde, et iga meile kingitud hetk siin ilmas on privileeg. Isegi aastaid hiljem tulevad mulle meelde selle raamatu mõtteterad, mis endiselt kannavad ja toetavad. See on tohutult sügav, ilus ja puudutav teos – üks minu vaieldamatutest lemmikutest.