Julgeolekuekspert Rainer Saks sõnas “Välisilmas”, et USA rünnak Venezuela vastu ei olnud tegelikult ajendatud ei narkoterrorismist ega riigi võimsast naftataristust, vaid hoopiski on selle kõige taga soov näidata oma riigi võimekust maailmale. President Donald Trump on viimastel päevadel ähvardanud ka Kuubat, Mehhikot, Kolumbiat ja Gröönimaad, kuid Saksa hinnangul ei ole riigil selget strateegiat tuleviku osas.
Kuidas hinnata neid argumente, mida USA oma sammude põhjendamisel välja toob? USA narkomuresid saanuks ilmselt lahendada ka teisiti ja mittelegitiimseid diktaatoreid on maailmas mitmeid. Sellegipoolest on selline jõuga nende väljatoomine üsna erandlik samm.
Neid näiteid on siiski olnud päris mitu siin maailmas. Ega see väga hea kaasus ei ole. Eriti halb on see sel juhul, kui sellele tekib järgijaid, aga keegi peab ikka kunagi ütlema, et stopp ja me lõpetame sellise praktika ning naaseme reeglitele põhinevate suhete juurde.
Sellel mündil on aga kahjuks teine pool, millega tuleb ka arvestada. See, et Venezuela on läbikukkunud riik, on nende siseasi. Seda ei peaks väljast minema õiendama. See ei ole kellegi teise asi. See on Venezuela rahva asi, aga see oli väga agressiivne ja kohati ka ideoloogiast kantud tegevus, mis tõesti oli USA vaatest väga tõsiselt seotud narkokaubandusega. Vaatamata aastatepikkustele ponnistustele USA poolt ei ole see tegevus sugugi lõppenud. Jätame Venemaa, Hiina ja Venezuela esimese hooga kõrvale, sest see ei ole tegelikult põhimotivatsioon, mis Trumpi neid käike tegema sundis. Teine motivatsioon on väidete kohaselt nafta, aga see on samamoodi teisejärguline. See ei ole põhiküsimus. Põhjus on ikkagi see, et USA tahab kehtestada ennast ja peab tunnistama, et maailm on vähemalt osaliselt Ühendriikide nõudmisi aksepteerinud.
USA president Donald Trump on nüüd pärast seda operatsiooni öelnud, et Kolumbia praegune olukord ei kesta enam kaua, Mehhiko peab end kokku võtma, Kuuba režiim kukub ise kokku, Iraanis on ta valmis protestijaid kaitsma ja et USA vajab oma riikliku julgeoleku kaitseks Taanile kuuluvat Gröönimaad. Kas USA poolt on kuskil oodata järgmisi tegusid ja kas Gröönimaa pärast hävib NATO?
Minu arust on siin ainult üks suur strateegia. Siin meenutatakse pidevalt monroe doktriini ja USA praegu täidab vähemalt retoorilise sisuga ning ka mõnede tegevustega seda uut rahvusliku julgeoleku strateegiat, mille nad hiljuti avaldasid. Praegu president Trumpi käitumisest jääb mulje, et tal ei ole selget plaani. Näiteks Venezuela esimesena, Kolumbia teisena, Kuuba kolmandana, vaid liigutakse edasi nii, kuidas esimene küsimus laheneb. Selles mõttes on siin alati sellised otsustuspunktid, kus on mitu hargnemisvõimalust. On jõudnud kätte see hetk, kus president Trump peab otsustama, kas Venezuelas on eesmärgid täidetud või vastupidi ning tuleb teha mingi uus käik. Võib teha ka selle otsuse, et jätame Venezuela sinna paika ja valime uue sihtmärgi.
Ma arvan, et neil selget strateegiat ei ole. Tervikuna on see kõik näide sellest, kuidas nad käsitlevad monroe doktriini jõustamise puhul neid probleeme, mida nad peavad lahendama.
Gröönimaa kohalt on väga keeruline vastata, sest praegu on see faas, kus nad ilmselgelt üritavad avaldada survet ning mitte tingimata ainult Taanile, vaid kogu Euroopale. Siin ongi küsimus, kas tegelikult on koostöö Taani ja USA vahel siiani võimalik olnud ja on mingid nüansid õhus, mida tegelikult on väga keeruline kommenteerida. USA retoorika viitab sellele, et Taani ei ole mingisugustele asjadele tähelepanu pööranud ning see on siis eelkõige Hiina ja Venemaa kohalolek Gröönimaal, mis USA väitel on kogu aeg kasvanud.
Kui me nüüd vaatame toimunut teise nurga alt, siis võime ju öelda ka seda, et meie liitlane USA sooritas suurepärase sõjalise operatsiooni, näitas oma jõudu, millele vene relvadel ja liitlassuhtel Venezuelaga ei olnud midagi vastu panna, narkoäri, Venemaa ja Hiina said lääne poolkeral selge tagasilöögi ja nafta hind võib langema hakata. Need võiksid olla ju head uudised?
Lühiajalises perspektiivis midagi väga suurt ei muutu. Pikemas perspektiivis jällegi sõltub väga palju sellest, mida rahvusvaheline kogukond ette kavatseb võtta. Ma saan aru, et esmaspäeval ÜRO julgeolekunõukogus midagi drastilist ei toimunud ehk see pigem on olnud selline vormikohane reageerimine Hiina ja Venemaa poolt. Minu jaoks kõige huvitavam küsimus selles loos on, et kuna Venezuela on olnud seal USA poolkeral, nagu Trump ütles, siis kas Hiina ja Venemaa suudavad hakata tegema reaalselt koostööd selles Venezuela küsimuses, et USA piirata.
Ei ole päris selge, mis Venezuelast edasi saab. Võimul on jätkuvalt Maduro klann ja USA räägib pigem stabiilsusest, oma huvidega arvestamisest ja naftaärist kui demokraatia taastamisest, valimistest või opositsiooni kaasamisest. Kas siin on näha mingit plaani USA poolt?
Operatsioon oli sõjalises plaanis läbiviidud hästi ja nüüd on ka USA president halvasti varjatud uhkusega seletanud, et seda planeeriti neli kuud. Selle kohta on ka väga palju infot avaldatud. Selles osas me näeme, et plaan toimis. Kõik muu on väga kahtlane ja see võib osutuda naiivseks, reaalsusega mitte kokkupuutes olevaks, aga see võib ka õnnestuda. Ma arvan, et kui USA pesident ütleb, et me kontrollime Venezuelas toimuvat, siis praegu see päris tõele ei vasta. Trump on aga teinud väga ratsionaalse otsuse ning ei ole kiirustatud täiemahulise sõja alustamisega ja president siiani rõhutab, et sõda Venezuelaga ei peeta.
Venezuela konflikti taustal peetakse aga aktiivselt Ukraina rahukõnelusi. Kas on mingeid märke, et neist kõnelustest võiks kasvada välja midagi, mis tõepoolest rahu lähemale tooks?
Loetud nädalatega kindlasti mitte, aga ma arvan, et kui need Venezuela sündmused ei mõjuta Venemaad ega selle presidenti, siis see võib hakata mõjutama seda, kus Venemaa saab sõda eskaleerida ja näidata, et ta vastab USA-le. Tegelikult ta ainuke koht on praegu Ukrainas. Ma ootaks nüüd mingeid õhurünnakuid või taolisi akte, mida Venemaa on varem teinud. Kui nad on jäänud strateegilises tasandis kaotaja rolli, siis nad on seda kompenseerinud suurte õhurünnakute või muude kergete eskaleerimistega Ukrainas. Nende häda on aga selles, et neil ei ole võimalik Ukrainas millegi rohkemaga väga eskaleerida ehk selletõttu on Venemaal rahuläbirääkimisi vaja. Tegelikult on see nende sõjapidamise doktriini üks väga oluline osa, et mitte kaotada kontrolli selles sõjategevuses toimiva üle. Neil on vaja sõjalise strateegia liini ja selles peab olema tugevam ning teistpidi on vaja ka diplomaatiat, millega saab deeskaleerida, kui vaja.