Kunstnik, kellest alustatakse nii Rootsi kui ka kogu Skandinaavia popkunsti ajalugu; kunstnik, kes lõi fraktaalide teooriast lähtudes ning hiljem veel nn stringi- ehk keeleteooriast mõjutatuna talle ainuomase kaasaskantava maalikunstiteose kontseptsiooni; kunstnik, kes võttis aktiivselt osa ka Välis-Eesti kunstinäitustest (kujundas muuseas Stockholmis 1980 toimunud ESTO plakatid); kunstnik, kes professoriks valituna juhtis 1981–1991 Stockholmi kunstiakadeemia monumentaalkunsti osakonda (kuhu organiseeris mõnele eesti noorkunstnikule ka õppimisvõimaluse); kunstnik, kes oli aastast 1975 ainsa eestlasena Rootsi Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia akadeemik ning kes oli kõige lahedamaid inimesi ja originaalsemaid tüüpe, keda tundsin.
Esimesel Rootsi reisil jaanuaris 1989 viis Ilmar Laaban mu Enno Halleki ateljeesse ning sealt algas suur sõprus… Vabandan, kui muutun alljärgnevas liiga isiklikuks, kuid Ennole mõeldes ei saa ma üle ega ümber meie aastakümnetepikkusest suhtlemisest, vastastikustest külaskäikudest, pikkadest vestlustest tema 3. korruse ateljees 17. sajandist pärinevas majas, mille järskudest treppidest ta veel kuni viimase sünnipäevani üles-alla käis (lifti majas pole). Meie esimese kohtumise tulemuseks oli veel Vene okupatsiooni ajal 1990. aasta mais-juunis mu kureeritud Halleki esimene ülevaatenäitus sünnimaal Eesti Kunstimuuseumis Kadrioru lossi viies saalis.
Järgnes 35 aastat fantastilist koostööd Tallinnas, Haapsalus, Berliinis, Stockholmis, lõppedes koroonaaega sattununa kolm aastat kestnud väljapanekuga «Da capo al fine» Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA). Näituse pealkiri lähtus õppeasutusele sobivalt Halleki ühe maali nimest, kuid iseloomustas ühtlasi kunstniku loomingut sisuliselt. Õppejõuna rõõmustasin väga, et üle saja muusikatudengi kirjutas EMTA kultuuriloo seminaritööna õhinaga tema näitusest esseid – ja kõiki ta teosed kütkestasid.