Riste Sofie Käär (sünd 2003) on kirjutanud nii luulet, proosat kui ka kriitikat, avaldanud seda kultuuriväljaannetes, nagu Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ja Edasi. Tal on ilmunud kolm luulekogu, lisaks üks sooloalbum ning ta on osalenud ka mitmetes kollektiivsetes projektides. 2024. aastal pälvis ta Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi, 2025. aastal Loomingu aastapreemia.
Kohtusin Ristega ühel sügisesel argipäeva ennelõunal Tallinnas Ülase12 sotsiaalkeskuses. Ülase12 on isemajandav ühtse juhtimiseta sotsiaalkeskus, mis on juba pikki aastaid olnud kohtumispaigaks kõigile, kes austavad (või elavad ja hingavad) alternatiivkultuuri, kogukonda ja isetegemist. Tol hetkel polnud seal peale meie veel ühtki inimest, aga varsti pidid algama ettevalmistused õhtuseks kontserdiks, kus esines ka Riste ise.
Sa teed praegu päris palju asju. Sul ilmus just luulekogu “Aps!”, toimus selle esitlus, sul on kontserdid ja esinemised nii oma bändi Avemariaga kui sooloartistina, sinu ja Elo Valneri Von Krahli lavastusel “Nälg” läheb väga hästi. Mis veel teoksil?
No jõudumööda üritan ikka edasi kirjutada. Kui see raamat nüüd välja tuli, siis ma paar nädalat ei lugenud seda. Ja kui lõpuks lugesin, siis mõtlesin, et päris hea raamat, võiks täitsa veel kirjutada! Lisaks sain selleks hooajaks sellise toreda töö, et korraldan Hiiumaal Viscosa kultuuritehases kord kuus kirjandusõhtut. Esimesena käis meil külas Anu Põldsam, järgmisena tuleb Joonas Veelmaa, siis tuleb Jaan Pehk. Ja vahepeal üritan muidugi ülikooli jõuda.
Kuidas sa ennast praegu selle kõige sees tunned?
Sageli küsitakse, kuidas ma kõiki neid asju jõuan. Tavaliselt ütlen, et ega jõuagi (naerab). Aga ma tunnen end selles mõttes väga privilegeerituna, et olen sattunud sellisesse seisu, kus see, mida ma tahan teha ja öelda, läheb inimestele korda. Ja nad on nõus selle eest mulle isegi raha maksma! Tuleb välja, et see polegi nii tavaline. Minu jaoks on see olnud hästi loomulik – minu töid ei ole eriti kunagi tagasi lükatud, pole öeldud, et õpi kirjutama, mine arene kuskil. Aga kui mu esimese albumi kohta öeldakse, et see oli ikka kõige kõvem album maailmas, siis mida ma järgmisena teen?
Kas sa oskaksid ise spekuleerida, et mis see siis on, mis inimestele meeldib? Mida sellist sul on, millest on praegu puudu?
Olen ehk õigel ajal õiges kohas olnud. Näiteks underground muusikamaastikul ongi vähe naisartiste. Ausalt öeldes on mul tunne, et enamasti on see edu või meeldimine tingitud sellest, et millestki on puudus tekkinud ja mina siis olen sellele vajadusele vastanud. See, mida vaja on, muutub pidevalt. Üks asi, mille kohta julgen öelda, et oskan seda, on tundlikul viisil maailma sõnastamine.
Mul on tihti tunne, et inimesed, kes tahavad loominguliselt kuskile jõuda, mõtlevad, et nad peavad kasutama mingit õiget teed või õiget malli. Et kõigepealt korraldad ürituse, siis teed plakati ja siis paned sotsiaalmeediasse. Aga ma ei viitsi seda eriti. Millegipärast toimib valesti tegemine väga hästi.
Mu luuleraamatutega on samamoodi – kaks esimest ma kirjastasin ise, need olid väga halvasti tehtud. Valasin kolides ühele kastitäiele raamatutele kogemata värvilahjendit peale ja kõikidel tulid kaaned ühe sekundiga lahti, lakk hakkas koorduma. Teisele raamatule ei teinud ma isegi esitlust, mul polnud tol hetkel selleks jaksu. Aga siis äkitselt Tõnu Karjatse – no kas on Eestis tähtsamat inimest – kirjutas mulle, kas ta saaks ühe eksemplari. Satun kogu aeg sellistesse olukordadesse, mille nimel ma ise pole midagi ette võtnud. Aga millegipärast see toimib.
Ma arvan, et ma teen kõike lihtsalt tõsiselt. Mul on mingi väga suur tõsiselt tegemise haigus küljes. Korraldasin põhikoolis kooli jõulupidusid ja võtsin seda nii, nagu oleks see maailma kõige tähtsam üritus. Ja isegi kui see nii ei olnud, siis tuli see ikkagi hästi välja. Mul on, jah, tunne, et millegi hästi ja tõsiselt tegemisel on paratamatult tagajärjed, ükskõik kui väiksel skaalal. Võib-olla on see minu õnne valem.
Huvitav, eemalt vaadates võiksid sa vabalt olla ka just see tüüp, kes ei korralda neid jõulupidusid – kes teeb samal ajal hoopis midagi muud kuskil mujal.
Õpetajad andsid alati mingi nõmeda sisendi ja ma ütlesin, ei, mul on hea mõte. Elo kirjutab ühes luuletuses midagi sellist, et sa võid teha midagi õigesti, aga sa võid teha ka valesti ja sealjuures väga hästi. Tegelikult ma mõtlesin selle vist Elo luuletuse taustal ise välja. Igatahes, kui sa teed väga hästi, siis sa ei jää kunagi valesti tegemisega vahele.
Kohtusin ühel meie kontserdil ühe kooliõpilasega, kes rääkis, kuidas ta vanemad said ka just teada, kes ma olen, ja ütlevad nüüd selliseid lauseid nagu “loe oma kohustuslikku kirjandust, Riste kindlasti loeb oma kohustuslikku kirjandust” (naerab). Aga see on tõsi. Ma olin koolis kogu aeg väga tubli õpilane, mulle meeldis kõike hästi teha. Vahepeal oli mul küll õpetajatega konflikte ka, sest ma olin ninatark ja käisin neile närvidele, ei jäänud vait. Aga kui sa muidu oled tubli, siis võid ka veidi närvidele käia – sest mida nad ikka teevad?
Kas selline hästi tegemine ja meeldimine on sulle kunagi ette ka jäänud? Paljud asjad, mis sa teed, on ju oma olemuselt alternatiivsed, ometi paistavad need institutsioonidele meeldivat. Oled sa selles teemas mingit sisemist vastuolu tundnud?
Berk Vaher kirjutas hiljuti, et aitäh, Riste ja Elo, teie ütlesite fuck you õigesti ja teised ütlevad fuck you valesti. See oli küll väga veider tunne, et keegi vastandab mind kuidagi Ene-Liis Semperile või Valgele Tüdrukule – mina küll arvan, et me oleme samas tiimis. Me räägime erinevates keeltes, aga põhimõtteliselt me seisame ju sarnase asja eest.
Ja vahepeal hakkab natuke kahju, kui mulle tundub, et ma meeldin inimestele, kes mulle ei meeldi. Aga samas ma arvan – kuigi see nüüd kõlab võib-olla natuke halvasti –, et ka need inimesed, kes mulle ei meeldi, väärivad nendest asjadest teada saamist, mis on mulle olulised. Ma tunnen, et minu töö kirjaniku või artistina on midagi öelda ja pärast seda, kui ma olen selle ära öelnud, on sellega samamoodi nagu lapsega, kes on 18-aastaseks saanud – ta lahkus kodust, nüüd on tal oma tegemised ja mina ei saa teda keelata.
See on ka veider, kuidas mind kutsutakse kohtadesse, kuhu ma muidu eales ei satuks. Mul pole ju isegi kingi! Kuidas ma lähen sellisesse kohta? Sorry, kallis president, ma ei saa vastuvõtule tulla, sest mul ei ole ühtegi puhast särki. Aga ma arvan ka, et minu mure ei olegi nende institutsioonide ootustele vastata. Mul on hea meel, kui see, mis ma kirjutasin või ütlesin, teile meeldib, sest mulle meeldib meeldida. Aga ma ei tunne küll mingit kohustust vastata mingitele käitumist ja muud sellist puudutavatele ootustele, vähemalt sealtpoolt.
Pigem tunnen ma vastutust just nooremate inimeste ees. Selliste viieteistaastaste tüdrukute ees, kellel on elus väga raske. See pole mitte loominguline vastutus, vaid ma tunnen, et mul on vastutus olla nende vastu hea, anda nõu, kui nad seda minult küsivad, nende jaoks olemas olla, kui neil midagi vaja on. Pigem on just see minu ülesanne. Suva see president, tal on oma sõbrad ka ja oma ülesanded täita.
Ühes intervjuus ütlesid sa, et punki eristab mittepungist see, et punk ei ole toode. Kui sa vaatad praegu maailma või Eesti kultuurimaastikku, siis millal saab loomingust toode?
Võib-olla on ka see seotud selle õigesti ja valesti tegemise mõttega. Et toode on see, kus on kõik punktid läbitud, kus kõik on seal manufaktuuris järjest oma naela sisse löönud. Kui see sünnib loomulikult – ilma et oleks liiga palju mõeldud sellele, kuidas peaks tegema ja olema –, siis ma arvan, et see ei ole toode.
Teine asi on see, et toode sünnib tellimusest, ühiskondlikust ootusest – et meie oleme niisugune bänd, me peaksime kirjutama sellist muusikat. Minu ja mu sõprade bändides kõik lihtsalt teevad, mis neile pähe tuleb. Pigem nad just mõtlevad, mis oleks kõige lollim asi, mida nüüd teha saaks, mitte kõige õigem. Ma arvan, et ka see teeb asja mittetooteks – kui ei vastata nii-öelda nõudlusele, vaid tekitatakse ise pakkumist.
Vahel on kuulda arusaama, et on Riste ja “tema kamp”. Kuidas tegelikult on? Kuidas sa end ümbritsevat punkringkonda kirjeldaksid?
See, et on Riste ja mingid punkarid, kõlab, nagu ma oleksin nende liider – see ei ole absoluutselt tõsi. See struktuur on oluliselt vanem kui minu tegutsemine siin. Tegelikult saaksin ma oma asju ilmselt ka mujal teha. Ma arvan, et mind võetaks põhimõtteliselt ka kirjanike liidu musta laega saalis rõõmuga vastu – kuigi ma ei tea, pole pakutud. Aga mul on tunne, et siin on mind natuke rohkem vaja. Võib-olla on siin natuke puudus mingist sellisest maailma vaatamise viisist, mida mul on. Mulle meeldib rohkem minna sinna, kus mind on tarvis, kui sinna, kus mind oodatakse. See huvitab mind ja ma arvan, et see ka pakub mõlemale poolele rohkem.
Tegelikult toimetab siin Ülases väga palju inimesi, kes on minu arvates sama head kirjutajad ja kindlasti paremad muusikud kui mina, aga kellel võib-olla ei ole soovi või vajadust sellisel viisil ennast avaldada. Paljud väga head kirjutajad on näiteks ise solistid, aga kui nad laulma hakkavad, siis pole ühestki sõnast aru saada, sest neil ei ole vaja, et kõik neid sõnu teaks. See ongi omade inimeste jaoks tehtud… nagu emadepäevakaart. See on emale mõeldud, teised ei peagi teadma.
Aga kas sina oled seda avalikult tegemise ambitsiooni endas kogu aeg tundnud? Kas sa oskad öelda, kust see alguse sai?
Mul on alati olnud nii, et kui mul on midagi öelda, siis mul pole üldse piinlik. Suurt rolli mängib siin see, et ma kasvasin Hiiumaal, üsna tühjas kohas, kus teiste lastega läbikäimist väga palju polnud. Keegi ei öelnud mulle, et see on nõme, lõpeta ära – pigem just julgustati. Meil oli kodus palju lugemist ja laulmist. Ja põhikoolis käisin ma sellises klassis, kus oli seitse poissi ja mina olin ainus tüdruk. Sain üsna kiiresti aru, et ükskõik, mida ma teen, ütlevad nad, et see on nõme. Ükskõik! Nii et sama hästi ma võin lihtsalt teha kogu aeg neid asju, mis mind huvitavad, sest nad niikuinii joonistavad sellele vuntsid või viskavad selle ära või panevad kuskile kõrgele kapi otsa, kust ma seda kätte ei saa.
Keegi hiljuti ütles mulle, et kõige suurem viga on mõelda, et huvitav, mida kõige rumalam inimene selles ruumis sellest arvaks. Muidugi ta arvab halvasti, sest ta ei saa sellest aru! Nii et jah, mul on vist alati olnud selline tunne, et ma lihtsalt teen oma asja. Ma olen sellepärast palju ka omaette olnud, eriti kui ma Hiiumaal elasin, ilma publiku või mõttekaaslasteta.
Vist üheksandas klassis saatsin oma esimesed luuletused Värskesse Rõhku. Ma ei mäleta seda absoluutselt, ilmselt võtsin tükk aega hoogu ja panin silmad kinni, et “saada”-nuppu vajutada. Sealt läks pall veerema. Ja gümnaasiumis oli meil klassikaaslastega väga hea loominguline koostöö ja koos kasvamine. Selline pidev mõttevahetus oli väga inspireeriv.
Lugesin su bändi Avemaria kirjeldusest, et üritate headusega teha seda, mida tihti tehakse agressiivsemalt või vihasemalt. Üks mu küsimus oligi, miks siis ikkagi punk, aga sellele sa juba vastasid.
Tead, ühel hetkel ma avastasin, et kui sa oled kõigi vastu hästi-hästi tore ja hästi-hästi imelik – niimoodi, et teised ei tea, mis su järgmine samm on –, siis sa võid teha ükskõik mida ja sellel ei ole kunagi halbu tagajärgi.
Ma olen ka mõelnud, et lihtsalt tore olemine on selline trikk, mida ei ole minu meelest veel õieti avastatud.
Kui sa oled inimeste vastu lihtsalt hea, mitte omakasupüüdlikult, siis asjad hakkavad millegipärast liikuma. Ja sa näed, kuidas sugenevad muutused.
Kas maailma saab ka niimoodi muuta? Headusega, vaikselt?
Ma arvan, et saab. Kõige õnnestunumad revolutsioonid on just niimoodi toimunud. Sellest kirjutati ka Balti noorte antoloogia eessõnas: et kui maailm on nii kuri ja kole, siis vastandumine ongi ilus ja hea. Ja kui probleem on verine, siis tuleb peale panna ju plaaster. Ilmselgelt.
Kuigi viimasel ajal on olnud ka olukordi, kus ma olen tundnud vastupidist. Kui kuulutatakse poliitiliselt äärmuslikuks asjad, mis on täiesti endastmõistetavad – näiteks, et laste näljaga tapmine on halb –, siis see on võib-olla see koht, kus tulebki vastata äärmuslike meetmetega.
Aga millal saab su loomingus ühest impulsist luuletus, millal lavastus, millal laul? Kas neil meediumitel on mingi kese?
Minu jaoks algab enamasti kõik sõnadest. Mingid sõnad hakkavad peas ühte sahtlisse kogunema. Aga tegelikult ei ole seal mingit hierarhiat. Tegelikult pole vahet, mis meediumit või mis keelt sa kasutad, mõnda asja on lihtsam ja loogilisem väljendada lauluna, mõnda skulptuurina. See sõltub pigem teemast. Ja hetkest – sellest, mida sul on parajasti vaja vormida. Aga viimasel ajal on mul sõnade kõrval ka mingid pildid või situatsioonid.
Su viimase luulekogu illustratsioonid on samuti minu meelest väga… vähesõnalised, raskesti kinni püütavad. Kust need tulid?
See on kõik tegelikult üks ja sama illustratsioon, mis järk-järgult tekib. See luulekogu on sündinud sellise aja jooksul, mil mu elus juhtus väga palju veidraid asju, nii et ma arvasin mitu korda, et nüüd on küll kõik läbi. Aga siis millegipärast need vead jooksid kuidagi hästi kokku. Selle joonistusega on sama – kogu aeg lisandub midagi uut, aga lõpuks tuleb ikka midagi positiivset kokku.
Võib-olla tuleb see visuaalne külg tõesti kuskilt teisest kohast. Aga mu tekstides on ka mingi sarnane abstraktsuse ja realistlikkuse piiril mängimine – asjad on justkui äratuntavad, aga siis saad aru, et need on vales kohas, pole loogilised. Miks on köögis voodi? Nagu unenäos, kus lähed postkontorisse, kus pole ühtegi postkontori elementi. Aga sa tead, et see on postkontor.
Mis on sinu jaoks sõna jõud? Mida on võimalik teha sõnaga sellist, mis teistes meediumites pole võimalik, miks ta sulle meeldib?
Mul on tunne, et sõna on kättesaadavam kui väga paljud muud meediumid. Näiteks abstraktse kunsti vaatamiseks on vaja täiesti oma sõnavara ja see sõnavara on oluliselt spetsiifilisem, selle õppimiseks tuleb palju rohkem tööd teha. Aga sõnad on kogu aeg meie ümber, inimestel on nendega rohkem kogemust. Muidugi võib panna sõnu kooslustesse, mis igaühe jaoks ei ole loogilised, aga kui kõikide sõnade tähendusi teada, siis saab vähemalt ette kujutada. Ja samas on tõlgendusvõimalused ikkagi olemas, sõltuvalt kogemusest, tähendused ei ole kivisse raiutud.
Mulle meeldib väga ka see, et kirjutamise jaoks ei ole tegelikult mitte midagi vaja. Ja inimesel ei ole mitte midagi vaja, et seda vastu võtta. Raamatud on väga kättesaadavad, raamatukogudest ja internetist.
Su tekstides on hästi rikas sõnavara, kõiksugused viited ja kujundid. Sa oled vist väga palju lugenud? Või tuleb see kuskilt mujalt?
Ma olen küll palju lugenud. Ma olen ka väga palju lugemata jätnud. Ma ei ole näiteks “Romeot ja Juliat” lugenud, sest ma tean, mis seal toimub, ma olen lugenud selle pardikoomiksi-versiooni. Ma arvan, et Lennart Meri arvaks, et ma olen väga rumal, ja Marju Lepajõe ütleks, et ma olen täiesti ebakultuurne inimene. Aga ma arvan ka, et ma olen lugenud mõndagi, mida nemad ei ole. Kui tulla tagasi kohustusliku kirjanduse juurde, siis kohustuslikku kirjandust tuleb kindlasti lugeda, aga tegelikult võid sa ise valida, mis see kohustuslik kirjandus lõpuks on. See võis olla Viivi Luik, kes ütles, et kohustuslik kirjandus on tähtis sellepärast, et meil oleks, millest omavahel rääkida. Et meil oleks mingi ühine baas. Aga sa võid vabalt valida, kellega sul see ühine baas on!
Lisaks lugemisele tuleb palju ikkagi muusikatekstidest. Eestis on väga palju väga rikka keelega muusikuid. Ja ma olen elu jooksul väga palju raadiot kuulanud. Ja muidugi olen ma alati üsna suur lobamokk olnud, ja ma olen ka sõber selliste inimestega, kelle kohta öeldakse, et nad on tüütud, sest nad on nii suured lobamokad. Itsitavad kogu aeg. Jah, selle pärast ma olengi nendega sõber! Siis ma ei ole ainus, kes itsitab.
Ühes intervjuus ütlesid, et viimase luulekoguga liikusid puhtast eneseväljendusest eemale, tahad rohkem inimestega rääkida. Millest see muutus tulla on võinud? Miks on vaja rääkida?
Ühelt poolt kindlasti see, mida juba ütlesin, et me elame maailmas, kus mitteradikaalseid, iseenesestmõistetavaid asju peetakse järsku radikaalseks. Leigust on nii palju, et keegi peab ju midagi ütlema! Teine asi on see, et mul on lihtsalt teadlikkust ja teadmisi varasemast rohkem, suudan midagi ammendavalt sõnastada. Suudan arvestada rohkemat kui ühte osapoolt ehk ennast.
Sinu loomingus on väga olulisel kohal ka huumor, mis on eesti kirjandusmaastikul minu meelest üllatavalt ebatavaline. Mida huumor su tekstides teeb?
Ka siin tuleb vist mängu see kättesaadavus. Selleks, et asi ei jääks abstraktseks vingumiseks ja kuidagi külmaks, on sageli vaja sinna sisse sooja kätt. Elulähedust, siirust. Ja kuna mu tekstid räägivad väga sageli ikkagi pigem tõsistest või hirmsatest asjadest, siis mul on tunne, et huumor on selline samm kõrvale. Arusaamine, kui tühine see kõik samal ajal tegelikult on. Muidugi võib olla raske neid probleeme lahendada ja neis olukordades olla, aga see kõik on ajalik.
Oma esimesed kaks raamatut andsid ise välja, kolmas ilmus Puändi kirjastuselt. Aga peale luulekogude oled sa veel päris paljude erinevate trükistega seotud olnud, näiteks kollektiivselt sündinud zine’idega, mis laiema publikuni pole jõudnud. Kas räägiksid neist?
Gümnaasiumi ajal andsime sõpradega välja ajakirja Keskmine Mees, millel olid tüdrukute vetsus suured esitlused ja väljapanekud. Ja samade inimestega tegime ka mitu väikest “Aprilllaua”-nimelist luuleantoloogiat, kõik kujundatud ka, kuna käisime kõik kunstiklassis. Ja hiljem tegime siin Ülase rahva ja Isabella Pragiga koos sellist zine’i nagu “Feministlik jura”, teine osa oli “Feministlik jama” ja kolmas “Feministlik jamps”, kus käsitlesime põrandaalust kultuuri, fookusega just naiste teemadel. Seal oli kõike, alates päevakajalistest teemadest kuni muusikasoovitusteni, mina tegin näiteks mitu ajalookokkuvõtet. Kirjutasin halvast muusikast ja eelmise sajandi algupoolel toimetanud revolutsioonilistest naistest Eestis, maausu ja taarausu valdkonnas. See oli selline kollektiivne ettevõtmine, nendesamade inimeste jaoks, kes selle kallal töötasid ja kes siin käivad.
Kui väga sa tunned enda ümber kirjanduslikku põlvkonda, mingit kollektiivset jõudu?
Tunnen küll. Aga pigem vist inimeste seas, kes ei olegi kirjanikud-kirjanikud. Nad on väga head kirjutajad, aga see realiseerub teistmoodi, nad kasutavad kirjandust lihtsalt ühe osana oma loomingust. Seda põlvkonda ühendabki vist institutsioonivälisus. Ja interdistsiplinaarsus. Võitlemine mitmel rindel korraga, mitte kellelegi päriselt tervet kätt andes. See põlvkond ei ole ainult vanuseline, see on pigem mingi maailma suhtumise põlvkond.
Aga kõik mu lemmikkirjanikud on vist ka mu sõbrad (naerab). Kirjutasin kunagi ammu ühe laulu, kus ma ütlen, et nägin lemmikkirjanikku bussipeatuses ja nii kahju, et need tunded on vaid ühepoolsed. Nüüd vist pole see enam tõsi, nüüd on kahepoolsed. Selleks ei pea väga palju tegema, et olla oma lemmikkirjanike lemmikkirjanik, sest meil on mingi ühine pagas, me räägime samadest asjadest. Aga Andrus Kasemaad ma veel ei tunne. Ta on vist tagasihoidlik mees, ta vist ei tahagi.
Aga millisena sa näed enda ja selle “institutsionaalse” kirjandusvälja edasist suhet? Kas need väljad võiksid olla rohkem läbi põimunud?
Et miks ma kirjanike liitu ei astu?
Ega ei pea! Ma mõtlen rohkem, et kas ka suured institutsioonid saaksid sellest, mis nendest allpool toimub, mingit… värskust ammutada?
Ma arvan, et see, mis toimub “all”, toimub paratamatult tänu sellele, et “üleval” on ka olemas. Asi pole isegi vastandumises, aga ikka on vaja midagi, mille kõrval tegutseda. Millega dialoogis olla.
Praegu ma ei tunne vajadust mingitesse organisatsioonidesse kuulumise järele. Enne kohalike omavalitsuste valimisi kutsuti mind ühe erakonna liikmeks. Ja ma ütlesin neile, et hea pakkumine, aga ma pigem tunnen, et teeks midagi kasulikku. Selle asemel, et kuskil mingite vanade meestega vaielda, oodata, kas saab rahastust, kas kinnitatakse ära, kas allkirjad tulevad, hakkaks lihtsalt kohe midagi tegema. Siis on tehtud.
Aga värskena hoiab kindlasti see, kui “korralikud” kirjanikud – ja muusikud, kunstnikud, teatritegijad – hoiavad end kursis sellega, mis väljaspool toimub. Või vähemalt ei pea seda, millega nad ise tegelevad, kõigeks, mis üldse olemas on. See on tegelikult kahepoolselt kasulik suhe. Üks, mis mind enda positsiooni juures rõõmustab, ongi see, et inimesed, kes muidu võib-olla Ülasesse ei satuks, satuvad Ülasesse, ja kes muidu ei satuks teatrisse või mõnele kirjanike liidu üritusele, satuvad sinna. Sellised kokkupuuted aitavad aru saada, et ei ole õiget ja valet või head ja halba viisi, kuidas midagi teha, vaid on erinevad koolkonnad. Grupisiseselt kehtestatud reeglid. Selline erinevate väljade segunemine ongi see, mis arengut toob.
Mis järgmiseks?
Tahaks mahukamaid töid teha. Ja rohkem uusi asju katsetada, nagu see teatriasi oli. See algas mul samamoodi, nagu paljud muud ettevõtmised – lihtsalt ütlen kellelegi, et see oleks ju naljakas, kui me seda teeksime, ja äkitselt ma avastan end olukorras, kus see ongi tehtud. Nii et tuleb lihtsalt mingi järgmine selline asi välja mõelda. Võib-olla praegu ongi see koht. Ma arvan, et see oleks naljakas, kui ma filmi teeks.
Väga hea, hoian meeles. Ma arvan ka, et see oleks naljakas.