Samale järeldusele jõuab Jevoni paradoksina tuntud tähelepanek – mingi ressursi efektiivsem kasutus ei vii mitte ressursi kokkuhoiule, vaid tarbimise kasvule. Eelnev mõttearendus võib tunduda düstoopilisena, ometi reaalsesse konteksti paigutades pole paanikaks põhjust.
Olgu selgituseks mõned arvud. Inimene tarbib päevas toiduna umbes 2 kilovatt-tundi head energiat, eritades seejuures heitsooja nagu üks 100-vatine hõõglamp. Nii juba sadu tuhandeid aastaid. Samas on inimkonna tänane keskmine energiatarbimine inimese kohta 30 korda, Eestis 50 korda ja USAs 150 korda suurem. Ikka nii, et mida arenenum riik, seda suurem tarbimine. Teame juba, et tehisaru annab energia tarbimisele uue hoo. Samas saabub Päikeselt igal ajahetkel umbes 10 000 korda rohkem head energiat, kui inimkond tarbib. See soojendab maa- ja veepinda, käivitab hoovused, puhub tuuled ja peab fotosünteesi abil ülal kogu biosfääri. Viimaseks kulub vaid 0,1 protsenti langevast energiast. On arenguruumi.
Eelnev ei tähenda, et meil poleks probleeme, mis väljenduvad eelkõige just kasvavate heitmete mõjuna olemasolevatele ökoloogilistele mehhanismidele, eeskätt inimeste elukeskkonda puudutavalt. Fatalistliku tõdemusena võib väita, et isereguleeruva süsteemina saab Maa kõigega hakkama, ent see isevooluline hajutav kohanemine võib ka inimkonna «ära kohandada». Seega loodame võimalusele, et suudame oma loodusteadliku ja ratsionaalse käitumisega neid arenguid omahuviliselt mõjutada, ent see on võimalik vaid loodusseadustest tulenevaid piiranguid arvesse võttes.
Esiteks. Energia on eluliselt oluline ressurss nii iga inimese kui ka riigi ja inimkonna tasemel – kui katkeb energiavoog, laguneb kõik. Vead, otsustamatus või eksirännakud selles vallas on fataalsed.
Teiseks, iga tulemusliku arenguga kaasneb energia kogutarbimise paratamatu kasv. Teisisõnu, aeg-ajalt kõlavad üleskutsed tasaarenguks või siis suisa kestlikuks kahanemiseks, põhimõtteliseks ringmajanduseks, rääkimata saastevabast majandusest on utoopilised. Nende ideoloogiate pealesurumine on destruktiivne ja lokaalne rakendamine hukatuslik konkurentsivõimele.
Kolmandaks. Oluline osa täiendavast energiatarbimisest tuleb suunata kaasneva heitmeprobleemi lahendamisele, sh ökosüsteemide destabiliseerumine, klimaatilised muutused jt, kuni geoinseneeria projektideni välja.
Pole ühtegi põhjust arvata, et meie energiline saatus lihasjõust lõkke, vesiratta, aurumasina, sisepõlemismootori ning elektri- ja tuumaenergiani oleks ammendunud.