Milano Cortina olümpiamängudeni jääb ümmarguselt kuu aega. See seab tähelepanu fookusesse sportlaste füüsilise ettevalmistuse kõrval ka vaimse häälestuse. Sel teemal käis ETV spordisaate stuudios rääkimas Team Estonia spordipsühholoog Snežana Stoljarova.
Palju räägitakse sportlaste ettevalmistusest füüsilise poole pealt. Aga kas sportlased valmistuvad suurteks olulisteks võistlusteks kuidagi ka vaimselt ja kui nad seda teevad, siis kuidas?
Ma loodan, et valmistuvad. Väga paljud valmistuvad. See töö peaks käima samade reeglite järgi nagu füüsiline ja tehniline ettevalmistus. Seal on samuti tegu oskustega, neid tuleb treenida ja seda tuleb teha pikema aja jooksul.
Sina oledki Team Estonias spordipsühholoog ja oled paljude olümpiasportlastega koostööd teinud. Kurlingutiimi puhul teame seda kõige rohkem. Mida see töö endast kujutab? Kuidas sportlast ette valmistad võistluste eel, selle ajal ja tõenäoliselt ka pärast?
Tavaliselt hakkab see eelnevalt, treeningperioodil. Midagi uut ei tahaks me võistlustele kindlasti tuua. Esialgu mõtleme koos sportlastega, mis on vajadused, milliseid oskuseid nad võiks juurde arendada, mis toetaks nende treenimist ja sooritamist. Siis hakkame tööle! Kui oleme võistlustel kaasas, siis ega me seal midagi uut ei tee. Enamasti aitan võistluseelsete rutiinidega, häälestume koos, püstitame eesmärke, ülesandeid. Võistluste ajal… kurlingumängus tuleb istuda ja hingata. Ega sekkuda ei olegi võimalik ja vajalik. Proovida neid toetada, olla mõttes kaasa, aga peale võistlust kogemuse reflekteerimine, analüüs – kõik need asjad on abiks.
Me oleme kuulnud ka käesoleval hooajal nii mõnegi sportlase käest, et enesekindlus kipub natuke… kipub endas kõhklema või kahtlema. Kuidas üldse aidata sportlast? Kuidas on see võimalik, et profisportlane, kes teeb seda iga päev ja on nii kõrgel tasemel, et ikka enesekindlust napib?
Nad räägivad tundest. Kui me räägime tunnetest, siis parasjagu nii ongi. Tunded muutuvad, nad tulevad ja lähevad ja on enamasti situatsioonispetsiifilised. Kui hiljuti trennis või võistlustel ebaõnnestusin, siis head tunnet liiga palju ei olegi. Aga minu sõnum on alati sportlastele, et tegu on kordades olulisem kui tunne. Me ei peaks üldse tundeid nii väga tähtsustama. Ei ole vahet, kuidas end tunned. Oluline on see, mida teed. Meie pigem räägime, kuidas näeb välja enesekindel tegu, mida lähen tegema, millele keskenduma ja millise kavatsusega. Need asjad on palju olulisemad. Hea tunne on hea soorituse tagajärg, ta ei ole eeldus. See viga, kus ta tihtipeale tuleb, on see, kui me arvame, et enesekindluse tunne on eeldus heaks soorituseks.
Teletöötajana tean ise, et kõige raskem on teeselda enesekindlust. Kui seda ei ole, siis seda ei ole. Kas saab seda kuidagi natuke juurde süstida?
Läbi selle, et proovime olla võimalikult palju kohal, selles hetkes. Me ei rutta ette mõtetega ega jää kusagile kinni. Teame, mida läheme tegema. See on see kindluse koht. Mul on selge plaan ja ma tean, kuhu enda tähelepanu suunata. Kõige olulisem ja määravam on tähelepanu. Aga tähelepanu on keerukas asi, et ta kipub rändama ja tihtipeale rändama kohtadesse, mis ei ole kasulikud.
Tõenäoliselt ei tule sportlasele väga palju kasuks ka see, kui mõelda soorituse ajal medalile või tulemusele. Paratamatult on nii, et rahvas seda ootab ja ei saa seda ootust ära võtta. Kuidas siis sportlast niimoodi maandada, et ta liiga palju sellele ei mõtleks ja kuidas ka meie publikuna saaksime sportlasi rohkem aidata, et neile mitte liiga palju ootusi õlgadele panna?
Mingit võlunippi ei ole. Me ei oska midagi sellist öelda, mis võtab selle pinge ära ja see ei ole tegelikult ka eesmärk. Pinge on privileeg. See, et sa oled konkurentsis ja sul on põhjus oodata endalt head tulemust ja rahvalt oodata tulemust, on privileeg. See on ka selline, mida sportlastega tihtipeale arutama. Sa vaatad olümpiat diivanilt, rahulikult mõnusa teega ja ükski närv ei liigu või oled seal, kus on pingeline ja ebamugav – igaüks neist valib selle, kus on pingeline ja ebamugav. Nüüd jällegi – hetkes sellele tulemusele keskenduda ei ole tõepoolest kasulik ja seal on oluline, et sportlane on seda eelnevalt harjutanud. Et ta oskab märgata, millala keskendub, kus on tema tähelepanu ja kuhu on tema mõte ära rännanud. Oskab end tagasi tuua ja suunata enda tähelepanu õigetele asjadele. Kuidas meie saame aidata, on see, et me samuti ei jää kinni vaid tulemustesse, vaid oskame väärtustada pürgimist ja teekonda. Oskame olla lahkemad ja toetada sportlasi.