Vaja oleks emotsioonide tulvast samm tagasi astuda ja küsida: kas metsloom on tõesti kurjategija (selline pilt püütakse hundist mingil põhjusel tihtipeale maalida), kui ta käitub iseendana? Või on ehk inimesed ise need, kes on unustanud (või ei tea), kuidas looduses elada ja millega arvestada?
Metsloom ei tule kuhugi «tapatööle», ta elab pelgalt oma elu. Metsa servas või looduslähedases alevikus elades peab meil endil piisama tarkust, et oma koduloomi ja lemmikuid hoida-kaitsta. Koer on hundi silmis kas konkurent või saakloom. Ööseks valveta õue jäetud loomad, näiteks ketikoerad, ongi kiskjale saak. See aga ei tähenda, et hunt oleks seetõttu ise halb, vaid hunt on hunt.
Me ise oleme loonud konflikti enda ja hundi huvide vahel, olnud rumalad. Selle asemel et süüdistada loodust, konkreetselt näiteks hunti selles, et ta on see, kes ta on, tuleks meil hoopis vaadata kriitilise pilguga omaenda elukorraldust. Kas meie aed on kiskjakindel? Kas meie lemmik on öösel turvaliselt toas? Ega me pea oma loomi metsikult, keset loodust?