Ungari filmimaailma suurkuju surmast 70-aastasena teatas pereliikmete nimel režissöör Bence Fliegauf riiklikule uudisteagentuurile MTI.
Tarri looming on tuntud oma kompromissitu ja monumentaalse stiili poolest. Tema meistriteos «Saatanatango» – seitsmetunnine eepos Ida-Euroopa kommunismi kokkuvarisemisest ning sellele järgnenud materiaalsest ja vaimsest hääbumisest – põhineb tema pikaajalise koostööpartneri, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi László Krasznahorkai romaanil.
Tema filme läbis algusest lõpuni pessimistlik vaade inimkonnale, mis oli aga paradoksaalselt ühendatud vaimustusega filmikunsti väljendusjõu vastu. Ehkki Tarri loomingut on ülistanud sellised suurkujud nagu Gus Van Sant ja Susan Sontag, jõudsid tema teosed laiemalt kinolevvi alles küllaltki hilja.
Enne 2003. aastat, mil ekraanidele jõudis «Werckmeisteri harmooniad», polnud Prantsusmaal (ja paljudes teistes Euroopa riikides) ametlikult levis ükski tema film. Sellele järgnesid «Saatanatango», «Hukatus» (2005) ja «Londoni mees» (2008). Tema karjääri punktiks jäänud «Torino hobune» (2011) pärjati Berliinis žürii suure auhinnaga.
Samal aastal, kui Tarr Berliinis võidutses, korraldas Pariisi Pompidou keskus tema loomingu auks suurejoonelise retrospektiivi, millega kaasnes filosoof Jacques Rancière’i monograafia «Béla Tarr: Aeg pärast».