Eesti keel on tulvil tööle viitavaid ütlusi, mis peegeldavad erinevate ajastute suhtumist. Andres Adamson selgitas, et tuntud ütlused nagu töö tegi ahvist inimese ja kes ei tööta, see ei söö on pärit pigem nõukogude ajast ning peegeldavad tolleaegset sundtöö hoiakut. “Samas töö kiidab tegijat on vastupidine ja töö kvaliteeti tähtsustav ütlus,” osutas ta Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.

“Samas töö kiidab tegijat on vastupidine ja töö kvaliteeti tähtsustav ütlus.” – Andres Adamson

Adamsoni sõnul on enamik folkloorist, sealhulgas kannatuslaulud ja vanasõnad, kirja pandud palgatöötajate, näiteks teomeeste ja mõisateenijate suust. Seetõttu leidub ka tööd kritiseerivaid ütlusi. “Näiteks, et töö ei lõppe või kunagi või tuntud ütlus, et mõisa köis las lohiseb või et töö on lolli ajaviide, et töö ei toida, need on ka kõik Eesti vanasõnad,” loetles ajaloolane. Samuti on levinud ütlused, mis rõhutavad tasu olulisust, näiteks tühi kott ei seisa püsti või kuda söök, nõnda sörk.

Andres Adamson Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kolme sorti suhtumisi

Laias laastus on inimesed Andres Adamsoni hinnangul alati jagunenud kolmeks: ühed, kelle jaoks töö on eneseteostus, teised, kes teevad tööd lihtsalt äraelamiseks, ning kolmandad, kes püüavad tööd vältida. “Nende inimeste vahekord ühiskonnas määrab õige paljut,” sõnas ta.

Maaja Vadi nõustus, et sama jaotus kehtib ka tänapäeva Eestis. Hiljutine Krista Jaaksoni juhitud uuring näitas, et eestlastest ligi 69 protsenti töötab selleks, et elada. “Need, kes elavad selleks, et töötada, neid oli kusagil 16 protsenti ja ülejäänu jäi kolmandasse kategooriasse,” selgitas Vadi. Võrdluses teiste riikidega paistis Eesti tema sõnul silma. Näiteks Rumeenia üliõpilaste seas oli pilt vastupidine ja USA-s oli samuti rohkem neid, kes elavad töötamise nimel. Samas oli Eesti ainus riik, kus vastajad olid töötavad inimesed, mitte tudengid.

Vadi sõnul on töökultuuril majanduses oluline roll, sest sellest sõltub otseselt riigi tulu. Ta tõi näitena tuumajaama rajamise debati: “Meile meeldib rääkida, et ehitame siia ühe tuumajaama, […] aga mina küsiksin, et kas me oleme analüüsinud, kas töökultuur on sel tasemel, et me saame tuumajaama pidada.”

“Töösooritus sõltub indiviidi motivatsioonist korda indiviidi võimed ja organisatsiooni toetusest.” – Maaja Vadi

Töökultuuri kujundab majandusteadlse sõnul kolm peamist tegurit: väliskeskkond ehk ajaloolised ja kultuurilised olud, indiviidi arusaamad ja rollitaju ning organisatsiooni juhtimistavad. Just viimane, organisatsiooniline aspekt, muutus kõige olulisemaks eelmise sajandi alguses. “Töösooritus sõltub indiviidi motivatsioonist korda indiviidi võimed ja organisatsiooni toetusest,” võttis Vadi kokku.

Sellega, et hea juhtimine on alati tootlikkust tõstnud, nõustus ka Adamson. Ta tõi esile, et pärast Eesti ala vallutamist 13. sajandil hakkas maa tervikuna rikastuma, mis viitab paremale töökorraldusele. “Ühiskond tervikuna hakkab rikastuma, see saab tulla ainult parema töökorralduse arvelt,” nentis ta. Muu hulgas märkis ta, et ka Eesti talupoegadel olid suuremates taludes kuni 15. sajandini tööjõuna orjad ehk träälid. “Viimane dokument, kus trääle on nimetatud Eestis, on aastast 1455,” osutas ta.

Vadi kinnitas, et seos töökorralduse ja jõukuse vahel kehtib tänini. Ülemaailmsed uuringud näitavad, et umbes kolmandik tootlikkusest on seotud juhtimiskvaliteediga. “Kõrgema juhtimiskvaliteediga ettevõtetes ülemaailmses vaates on ka parema kvalifikatsiooniga töötajad,” lisas ta ja rõhutas, et see seos on püsinud läbi ajastute.

Maaja Vadi on külaline saates “Teise mätta otsast”. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Aastaaegadest kaheksatunnise tööpäevani

Tänapäeval harjumuspärane viiepäevane töönädal ja kaheksatunnine tööpäev on ajalooliselt võrdlemisi uus nähtus. “Meil oli viiepäevane või teatud töötundide hulgaga töönädal vähemalt enne koroonat üsna traditsiooniline viis, kuidas me tööst mõtlesime,” märkis Maaja Vadi. Samas leidub tema sõnul terve rida riike, kus töötunde ja -päevi on rohkem. “Vahel tuleb ajalooliselt minna tagasi, et millisest momendist need otsused on tehtud ja öelda, et võib-olla peaksime asju hakkama vaatama nüüd teisitmoodi,” arutles ta.

Sajandeid elasid eestlased kui talupojarahvas aga aastaaegade rütmis. Tööaeg oli normeerimata ning sõltus hooajatöödest, ilmast ja päevavalgusest.  “Tööde sesoonsus tähendab ka seda, et oli aasta aega, kui tööd oli palju vähem ja polnud vaja kiirustada,” selgitas Adamson. Kui sügistööd lõppesid, oli kombeks pidutseda ja kogutud vara maha prassida. Sellest traditsioonist soovisid välja murda jõukamad talupojad, keda mõjutas vennastekoguduse liikumine ehk hernhuutlus.

“Talurahva seisusest inimesel mitte töötada põhimõtteliselt võimalik ei olnud.” – Andres Adamson

Pärisorjus, mida sageli seostatakse võõrvallutusega, kujunes Adamsoni sõnul ka Eestis välja aga alles 17. sajandil Rootsi ajal. “Orjus ja pärisorjus on erinevad nähtused: orjus on midagi palju hullemat,” märkis ajaloolane. Eesti keeles jääb ebaõnnestunud tõlke tõttu Adamsoni sõnul aga petlik mulje, justkui oleks pärisorjus midagi orjusest jubedamat. Pärisorjuse kujunemise põhjus Eestis oli varakapitalismi areng Lääne-Euroopas, mis tegi Eestist olulise teraviljatootja. Teravilja suurtootmine nõudis mõisates stabiilset tööjõudu, mille tagaski talupoegade sunnismaistamine.

Eestis kehtis Adamsoni sõnul tsaariaja lõpuni seisuseühiskond. “Talurahva seisusest inimesel mitte töötada põhimõtteliselt võimalik ei olnud. Siis ta oli hulkur: kuulus kinnivõtmisele ja karistamisele,” seletas ta. Reguleeritud tööaeg puudutas Adamsoni sõnul esialgu peamiselt tööstustöölisi ja kontoriametnikke. Kuigi Vene ajutine valitsus kehtestas kaheksatunnise tööpäeva juba 1917. aastal, töötati Eesti tehastes esimese maailmasõja ajal endiselt keskmiselt 11,5 tundi päevas kuuepäevase nädalaga.

Üks valus ajalooline pärand on sooline palgalõhe. Adamson tõi näite 1875. aastast Kassari vallast, kus talusulase aastapalk oli üle 15 rubla, kuid teenijatüdrukul vaid seitse ja pool rubla. “Sooline palgalõhe, mille üle me praegu kirume, et Eestis on see väga suur ja see on minu arvates Eesti üks töösuhete suurimaid probleeme,” kommenteeris Vadi.

Ta lisas, et kuigi vahe on praeguseks vähenenud, on see endiselt märkimisväärne. Adamson täpsustas, et tol ajal hinnati tööd muu hulgas lihasjõus. Kuna mehed tegid füüsiliselt raskemaid töid, kajastus see ka palgas.

Andres Adamson Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Uus põlvkond otsib tööst enesearengut

Tänapäeva töömaailm pakub võrreldes minevikuga oluliselt rohkem valikuvõimalusi. “Me oleme jõudnud aega, kus töö on palju mitmekesisem. Seetõttu paljude inimeste võimekus on paremini rakendatud ja eneseteostuse […] saavutamise viisid on kindlasti palju rikkalikumad,” ütles Maaja Vadi. Samas toob see kaasa uusi probleeme, näiteks kuidas mõõta töösooritust üha keerulisemaks muutuvas keskkonnas.

Uue suunana on esile kerkinud kokkusurutud tööaeg, mida uuritakse ka Euroopa Liidu tasandil. “Kehtib printsiip 100-80-100, mis tähendab, et 100 protsenti tasu, 80 protsenti tööaega ja 100 protsenti tootlikkust,” selgitas Vadi. Ta lisas, et Eestis on ettevõtteid, kes on neljapäevast töönädalat katsetanud ja tundnud, et see on õnnestunud, kuigi üks neist on hiljem siiski viiepäevase nädala juurde naasnud. Samas tekitab see majandusteadlase sõnul küsimuse, mida inimesed vabanenud ajaga peale hakkavad.

Tööturgu kujundab üha enam neljas tööstusrevolutsioon – automatiseerimine ja tehisaru. “Kahjuks see hävitab väga palju töökohti, just noorte ja vähem kvalfitseeritud töötajate jaoks,” märkis Andres Adamson. Vadi sõnul näitavad uuringud, et tehisaru rakendamine tõstab enim just madalamate oskustega inimeste tootlikkust, samas kui keerukamate ülesannete puhul võidavad sellest kõrgema kvalifikatsiooniga töötajad.

“Kui me vahel räägime tööst halvasti või negatiivses võtmes, on see natuke ikkagi juhtimiskultuuri vajakajäämine.” – Maaja Vadi

Põhimõtteline küsimus on, kuidas inimene tehisaruga suhestub. Vadi eristas kahte lähenemist: “Kas on küborgi tüüp ja kentauri tüüp. Küborgina võetakse seda, kui tehisaru peetakse kui mingit olendit, kellele sa esitad küsimusi, saad vastuseid. Samas kentauri tüüpi vaade on see, et sa võtad teda partnerina.” Tema sõnul toob tehisaru töögruppidesse tagasi elementaarsed suhtlemise ja identiteedi probleemid.

Adamson näeb samuti tehisaru pealetungis suurt muutust, mis mõjutab näiteks haridussüsteemi. “Ühed esimesed ohvrid on õpetajad, vajadus nende järele kukub järsult,” prognoosis ta. See eeldab teistsuguseid õpetajaid ja teistsugust koolisüsteemi, nagu näitab koodikooli Jõhvi kogemus, kus traditsioonilisi õpetajaid polegi. Vadi nõustus, et ametite sisu muutub ning õppekavadesse tuleks tagasi tuua näiteks filosoofia ja loogika, mida tehisaru ajastul vaja läheb.

Tulevikutrendina tõi Vadi esile ka põlvkondlikud erinevused. “On sirgumas põlvkond, kes töökäitumises mitte sooritust ei pea esmaseks, vaid tasakaalu soorituse ja isiksuse arengu vahel,” ütles ta. Noorte töötajate hoiakutes on tema sõnul olulisel kohal ka loodussäästlikkus ja ausameelsem suhtumine oma töösse.

Lõpetuseks rõhutas Vadi, et kuigi töötaja roll on oluline, lasub suur vastutus siiski organisatsioonide juhtidel. “Juhtimiskultuur on Eesti suur arenguvõimalus, aga kahjuks praegu võib-olla ka sageli problemaatiline külg,” nentis ta. Tema sõnul algab töötajate arusaam oma tööst ja eesmärkidest sellest, kui hästi ja õiglaselt on juhitud kogu protsess. “Kui me vahel räägime tööst halvasti või negatiivses võtmes, on see natuke ikkagi juhtimiskultuuri vajakajäämine,” tõdes ta.

Maaja Vadi. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR