Eestis – ja kui aus olla, siis kogu Euroopas – on viimasel ajal tähelepanu all olnud märgalade taastamine. Tegu on kunagi kuivendatud rabade ja soodega, mis praeguseks on põllumajandusmaa, metsamaa või turbaraba.
Sellest tegevusest loodetakse kasu nii liigirikkuse hoidmisele, kliimamuutuste vastu võitlemisele kui ka veepuuduse ja üleujutuste reguleerimisele. Ajad kuivenduskraavid kinni, teed geotekstiili kasutades mõned paisud ja jõuadki tagasi selle soometsa või rabani, mis seal nii 70–80 või rohkemgi aastat tagasi oli. Hakkavad taas vohama seal kasvanud liigid, lõpevad turba lagunemisest tekkinud süsinikdioksiidi (CO2) emissioonid ja ka piirkonna veetase on reguleeritud. Lihtne, eks? Teoorias.
EL-i looduse taastamise määrus näeb ette, et 30 protsenti degradeerunud maast peab Euroopa Liidu üleselt taastatama 2030 aastaks ja see peaks moodustama 20 protsenti kogu EL-i maapinnast. Selle hulka kuulub ka märgalade taastamine, mille all küll enamasti mõeldakse mahajäetud turbakaevandamise alasid.
Eestis on maismaast kaetud 7–8 protsenti märgaladega ehk siis umbes 3200 kuni 3600 ruutkilomeetrit, mida on kolm korda vähem kui saja aasta eest. Kogu EL-is on see protsent 0,6.
Teadusrahad riiklikeks looduskaitsetöödeks?
Viimase kümnekonna aasta jooksul on Eestis Euroopa Liidu rahaga soostatud kokku 31 000 hektarit (310 ruutkilomeetrit) maad, aasta pärast lisandub sellele veel 4000 hektarit (40 ruutkilomeetrit).
Sellest 40-st ruutkilomeetrist on umbes 35 mõeldud Soomaal asuva ja keskkonnaameti hallatava Kikepera kaitseala loodusliku veerežiimi taastamiseks, millega loodetakse taas tekitada niinimetatud märg mets.
Võrdluseks: kogu Tartu linna pindala on 39 ruutkilomeetrit. Töid rahastab Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni projekt WaterLands, milles Eesti partneriteks ja raha saajateks on Eestimaa Looduse Fond, RMK ja Tartu Ülikool. Kikepera projekti kuludeks on plaanitud 600 000 eurot nimetatud teadusprojekti raha.
Siit ka esimene asi, mis mind imestama paneb. WaterLands on oma olemuselt teadusprojekt, mitte suuremahuliste looduskaitsetööde rahastusfond. Seega tehakse teadusprojekti rahadega riigi soovitud looduskaitsetöid ja seda üsna suures mahus.
“Kikepera juhtumis minnakse aga kohe, tagajärgi teadmata, suuremahulise töö kallale, selle asemel, et raha sihtotstarbeliselt kasutada.”
Teadusprojektide olemus on teha väikesemahulisi uurimistöid, mis looksid teadusliku aluse suurema mahuga katsetusteks ning nende edu korral juba põhjalikemateks projektideks. Kikepera juhtumis minnakse aga kohe, tagajärgi teadmata, suuremahulise töö kallale, selle asemel, et raha sihtotstarbeliselt kasutada ja projekti jooksul teha mõõtmisi ja analüüse juba taastatud aladel.
Kui nüüd talvel kuivenduskraavid kinni ajada ja 2026. aasta novembris projekt lõpeb, siis selle ajaga ei jõua soovitud muutused isegi hakata tekkima, rääkimata mõjude mõõtmisest ning nende analüüsist ja järelduste tegemisest. Ilmselt on see ka kivi Euroopa Komisjoni kapsaaeda, kes teadusrahade taotlusi hinnates sellised suure riskiga apsakad läbi lasknud on.
Sammu vahele jätmine võib olla hukutav
Mõnevõrra kummastav, et kui tavaliselt rõhutatakse kõiksugu põhjalike uuringute vajadust ja olemasolu, siis sel korral minnakse tollest sujuvalt üle. See tekitabki küsimuse, et kui Kikeperas nii kindlalt otse tööde kallale minnakse, kas siis on selleks hästi läbiuuritud teaduslik alus olemas ning kui on, siis kus see on.
Hiljutisest teaduskirjandusest vaatavad vastu artiklid, millest enamikus rõhutatakse detailsemate ja asukohapõhiste teadusuuringute vajadust. Soode taastamise projektide edu on varieeruv, enamus neist on läbi viidud viimase kümne aasta jooksul. Enamikul juhtudel ei suudeta mineviku elustikku kas täielikult või osaliselt taastada, kuigi osa märgaladele omaste liikide seisund tõesti paraneb. Oma rolli mängib ka viimase saja aasta jooksul muutunud kliimal.
Samal ajal muutub veetaseme tõstmisel kehvemaks kuivendatud pinnal elava ökosüsteemi seisund ja osa liikidest ka hukkuvad, nagu on näha Öördi raba näitel, kus parast kuivenduskraavide sulgemist hukkus poolsada hektarit puid.
Negatiivne mõju Eesti 2030 aasta LULUCF-i eesmärgile
Just põhjapoolsemate kuivendatud ja metsastatud turbamuldade taassoostamise mõjude kohta napib teadmisi. Üks aspekt, mida rõhutatakse on see, et kasvuhoonegaaside heide suureneb vahetult peale veetaseme tõstmist. See on ka loogiline, sest puude kasv ja seega CO2 sidumine väheneb ja samal ajal laguneb orgaaniline aine ja tekivad metaani emissioonid. Uue tasakaalupunkti tekkimine, kus heide on nullis, võib võtta kümneid kuni sadu aastaid.
Nüüd tuletame meelde, et Eesti on hädas endale võetud maakasutuse ja metsanduse (LULUCF) kliimamuutuste vähendamise eesmärkide täitmisega ja on võimalik, et tuleb teistelt riikidelt ühikuid osta või trahvi maksta.
Isegi ainult kümme aastat suurenenud heidet taastatud sooaladelt ja seal surnud puude arvelt raskendab eesmärgi täitmist veelgi, rääkimata sellest kahjust, kui tekib maakasutuse muutus (raadamine) ja endine metsamaa liigub märgala kategooriasse.
Kui taastatavatel turbaväljadel juba kasvab noor mets ja mustikad, nagu mõnes WaterLandi projekti soo taastamiskohas Eestis, siis nende puude hukkumisel lisandub ka tolle negatiivne mõju LULUCF-ile.
EL-i looduse taastamise määrus ütleb aga, et looduse taastamine peab toetama EL-i kliimamuutuste vähendamise eesmärke. Kikepera puhul ei ole ma mõjuhinnangut LULUCF-i eesmärkidele leidnud ja see teeb murelikuks.
Soode taastamine ei ole ainus maaga seotud tegevus, mis LULUCF-i eesmärke kahjulikult mõjutab. See lisandub pärandniitude taastamise, sõjaväe harjutusväljakute laiendamise, metsamaale tuulegeneraatorite ja Rail Balticu ehitamise ning ehitiste aluse maa raadamise negatiivsele mõjule. Keskkonnaministeeriumis pakkusin ma omal ajal, et küsime EL-ilt erand LULUCF-is looduse taastamisele. Selle peale ütles toonane kliimaosakonna juhataja, et ma tahan ekosid (roheliste aktivistide organisatsioone) tagajalgadele ajada ja sinna see jäi. Nüüd oleme olukorras, kus seda väga vaja oleks.
Järjekordne näiline kaasamine
Euroopa Liidu rahastatud teadusprojektides on olulisel kohal kaasamine ja kohalike kogukondadega arvestamine. Kikepera taastamine on olnud aga kõike muud ning on nüüd hoopis kohtus kohaliku kogukonna vastuseisu pärast. Projekti juhid Eestis aga väidavad, et kohalikele ju selgitati, mis toimub ja aset leidsid ka koosolekud.
Tegu on järjekordselt valesti läinud ehk näilise kaasamisega, mille puhul arvatakse, et kaasamine ongi lihtsalt tehtavate tööde tutvustus ja kogukonnale kinnitamine, et kõik on hästi ja jääb hästi ning te lihtsalt peate sellest aru saama, tituleerides kõik teisiti arvajad loodusvihkajateks.
Sealjuures ei esita need ametlikud looduskaitsjad teaduspõhiseid mõjuhinnanguid ega seletata, mis siis juhtub, kui asjad valesti lähevad ning kes ja kuidas kahju likvideerib. Pisendatakse ja naeruvääristatakse kohalike muresid looduse ja nende kodumetsa surma pärast, mis kõik tembeldatakse ökoloogilise kirjaoskuse puudumiseks. Kaasamisest ja koos tegemisest on siin asi kaugel.
Laseme loodusel elada
Seda protsessi vaadates tekib tunne, et rollid on vahetunud. Varem süüdistasid looduskaitsjaid metsaomanikke lageraiete tegemisel looduse hävitamises, mis siis, et enamikul juhtudel istutati uued puud, nagu seadus seda ette näeb. Nüüd aga üritavad maaomanikud oma kodumetsa kaitsta looduskaitsjate eest, kes soovivad loodust muuta selliseks, nagu mõni inimene seda tahab.
Võib-olla peaks lihtsalt aktsepteerima, et loodus on muutunud, mullastik on muutunud ja ega me täpselt ka ei tea, mis kuivendatud metsade asemel sada aastat tagasi kasvas ning mis taastatud alast saja aasta pärast saab. Me peaksime laskma uuel ökosüsteemil elada, nagu tõdes Tartu Ülikooli professor Asko Lõhmus. Euroraha saab aga kulutada juba tehtu uuringuteks või mõne mahajäetud turbaalale või kaevanduse alale uue elu andmiseks.
Loodan, et alanud aasta toob häid uudiseid selle kohta, et ühtegi sellist projekti ei suruta vägisi ja vastu looduse ja kohalike tahtmist läbi, et saada linnukest kirja ning kulutada raha nulli. Loodan, et kuulatakse üksteist rohkem, toetutakse teadusele ja uuringutele ning lastakse loodusel elada.