«See on ebamõistlikult pikk periood ühe ehitusprojekti jaoks. Kuidas sa hoiad õhkkonna inspireerivana, kuidas suudad hoida ohjad käes nende üheksa aasta jooksul,» kirjeldab Mahlamäki väljakutset.
«Arhitekt ei saa õnnestuda, kui tellija ei mõista kvaliteedi täht-sust.»
Rainer Mahlamäki
arhitekt
Algusest lõpuni käsitöö
Hoone ehitamine oli algusest lõpuni käsitöö ja arhitekti sõnul kasutati ehitamisel erakordselt vähe valmistooteid. «Karkass valati kohapeal betoonist. Fassaadid tegid edukalt Eesti professionaalid, iga kruvi 40 000 alumiiniumplaadis kruviti ehitusplatsil eraldi paika,» nimetab Mahlamäki.
Vajaliku hulga alumiiniumplaatide paigaldus fassaadile oli aeganõudev. Foto: AISTE RAKAUSKAITE
Projekti rahvusvaheline haare oli muljetavaldav: interjöörid ja mööbel valmistati Itaalias ja Šveitsis, näituse kujundas New Yorgi meeskond ja ehitas Hollandi firma, maastikuarhitektuur oli Šveitsi büroo töö, projektijuhtimine toimus Šveitsist ja tehnosüsteemide põhimõtted töötati välja Londonis.
«Koostöö sujus eeskujulikult. Nii laiapõhjalises rahvusvahelises koostöös juhtub alati väikseid komistusi, kuid sama heas vastastikuses mõistmises nagu terve projekt parandati ka need alati ära,» lisab Mahlamäki, kes jäi enda sõnul lõpptulemusega väga rahule.
«Suurim tänu projekti õnnestumise eest kuulub projekti peatoetajale ja sellele, kuidas ta mõistis ja hindas kõrget teostuskvaliteeti,» rõhutab ta. «Arhitekt ei saa õnnestuda, kui tellija ei mõista kvaliteedi tähtsust.»
Täpsus kui suuremõõdulise mööbli koostamisel
The Lost Shtetli muuseumi fassaaditööd teinud Parmeti tegevjuht Erki Parik tõdeb, et projekt nõudis tavapärasest hoopis teistsugust lähenemist.
«Koostöö sujus üldjoontes kenasti, kuigi päris alguses oli veidi harjumist kohaliku ehituskultuuri ja -praktikaga, aga kui saime sisse elatud, siis asjad edenesid suuremate probleemideta,» sõnab Parik, kelle jaoks osutus üheks üllatuseks Leedu bürokraatia maht. «Paberimajandust ja asjaajamist oli palju rohkem kui Eestis või Põhjamaades.»