„16 aastaga oli maailm väga vähe muutunud“
Leonardo DiCaprio, kes 30 aasta eest lükkas tagasi pakkumise mängida peaosa Paul Thomas Andersoni teises filmis „Boogie ööd“, kehastab selles filmis „Geto“ Pat Calhouni aka Bob Fergusoni. Pat on noor lõhkeaineekspert, kelle oskused avavad talle tee revolutsioonirühmituse Prantsuse 75 ridadesse. Pat on küll uljas, kohati naiivne noormees, aga vähemalt osalise siirusega ta siiski usub revolutsiooni. Pati revolutsioonikihk ei kesta kaua, kuna ta kaaslane ja kolleeg Perfidia Beverly Hills jääb rasedaks.
Üheksa kuud hiljem leiame palju rahulikumate silmadega Pati istumas matkatoolil, õlut rüüpamas – samal ajal, kui padurase Perfidia automaadist tulistab. Pat on vaimselt täielikult minema heitnud igasuguse idee revolutsioonist, sest ta elus on toimunud uus pööre.
Vastupidi talle tundub Perfidia oma koduelust ja vastsündinust aina kaugenevat. Teda kummitab revolutsionääride pereliini verepärand – tema ei saa jääda murdunud lüliks.
Filmi tegelik lugu leiab alguse 16 aastat hiljem, kui Patist on saanud Bob Ferguson ja ta on jäänud üksi oma tütre Willaga (näitlejanna Chase Infiniti filmidebüüt). Pagenud võltsidentiteetidega varjupaigalinna Baktan Crossi, hakkab nende minevik neid kummitama, kui kolonel Steven J. Lockjaw, keda kehastab unustamatult Sean Penn, hakkab endiseid revolutsionääre ja illegaalseid immigrante taga ajama.
Tundub äärmiselt vajalik nentida, et suurepäraste rollide keskel särab kõige eredamalt just Sean Penn koloneli rollis – vägivaldne ja sügavast ebakindlusest rassistiks kasvanud mees suudab tuua igasse stseeni kaasa suure rambivalgussõõri ja kogu tähelepanu endale tõmmata. Geniaalne otsus on paigutada selline tegelane seksuaalselt pingelistesse olukordadesse, kuna just nendes olukordades näeme teda sügavalt iseloomustavat ebakindlust peaaegu ilma maskita. Särk äärmiselt tihedalt ümber keha, soeng hitlerilik ja kõnnak õhupallilik – nii mõjub filmi antagonist siin kõige koomilisemana. Kui DiCaprio roll meenutab 21. sajandi versiooni „The Big Lebowski“ The Dude’ist, siis Sean Penn moodustab oma füüsilise ja verbaalse närvilisusega tegelase, kes meenutab militaarset versiooni Mr. Beanist. See kontrast on jabur, ent see töötab täiega. Ja siiski – temast ei saa klouni. Ta jääb mitmetahuliseks inimeseks, kelle käitumine ei ole mustvalge.
Publikut naerutab korralikult ka Leonardo DiCaprio, kes toob filmi ilmselt kõige naljakamad sõnavahetused – tuline sõim 16 aastat vanade salasõnade üle, mis juhtub kõik telefoni teel, on niivõrd hästi lavastatud, et püsib alati vaatajast pool sammu ees ja hoiab nipsaka meelega kiiret tempot.
Tasub ka esile tuua Benicio del Torot, kes suudab siin filmis kehastada kõikehoomavat ja tasakaalustavat Baktan Crossi immigrandikommuuni „juhti“, karateinstruktor Sergio St. Carlost. Ta toob igasse stseeni oma ülikavala nähtamatu muige, mis pinget tasakaalukalt lahustab ja siis jälle minna laseb. Tõeliselt ärvikate tegelaste seltskond, kus ei muutu ükski neist karikatuurseks. Nad on kõik täitsa nagu päris!
Midagi uut, midagi vana
Paul Thomas Andersoni filmikeelele kohaselt on tunda empaatiatilgakesi pea igas tegelases. Anderson on ka varem teinud suuri filme, kus on palju tegelasi, ja ta suudab nad kõik vormida usutavateks, mõjusateks ja mõistetavateks inimesteks, nagu seda oli Tom Cruise’i kehastatud Frank Mackey 1999. aasta eepilises draamas „Magnoolia“ – aga sellist koomikast ja märulist nõretavat lähenemist ei ole ta nii julgelt varem demonstreerinud. Silmatorkava märuliga elab Anderson välja oma sisemise „Mission Impossible’i“ fänni ja teeb seda omas kastmes.
See film on kahtlemata sulam Andersoni elust, minevikust, olevikust, kogemustest ja elamustest. Mainimata ei saa jätta fakti, et see film on tal mõttes ja töös olnud juba 20 aastat. Annab tunda, et see on tema jaoks midagi täiesti uut, mis on kokku pandud paljust, mis on juba tuttav. Pea iga ta film räägib lõppude lõpuks alati perest – selle suhetest, selle kaotamisest, selle leidmisest ja paljust muust. Iga filmiga tõestab ta aina rohkem, et tal on režissööri ja stsenaristina hämmastavalt hea tunnetus inimsuhete osas, ja imetore on näha, et see võime pole tal grammigi lahtunud.
Jonny Greenwood – tuntud ka kui ansambli Radiohead kitarrist – on kirjutanud originaalmuusika, mille saatel möödub see kolmetunnine film ladusalt. Muusikalised motiivid on tihti kohmakad, kuid kalkuleeritud. Ärevamaid stseene kannavad hektilised klaveriklimberdused ja pizzicato keelpillid, mis oma kakofoonias tugevalt raamistavad ja toetavad paranoilist seisundit, milles Bob Ferguson tütart otsides mööda linna ringi kolistab.
Muusika saadab peaaegu tervet filmi, kui välja arvata paar stseeni. Muusika on kindlasti vägev, kuid kohati ka liiga ülevoolav. Nagu Anderson on võtnud kaasa oma režiipagasi, on seda teinud ka Greenwood oma muusikaga. Anderson ja Greenwood on katartiline režissööri-helilooja kombinatsioon ja tänapäeval ilmselt üks märkimisväärsemaid. Nende koostöö on läbinud viit filmi ja ei näi peatuvat. Jumalale tänu.
Filmis leidub ka nii mõnigi tuttav muusikapala – Andersoni filmide heliribade muusikatunnetus on võrreldav ta hea sõbra Quentin Tarantino omaga ja „Üks võitlus teise järel“ näitab, et ta suudab seda võrratult rakendada ka kaasaegses loos.
Tere, rassipuhtus! Head aega, nagitsad!
Kogu selle märuli, komejandi ja tralli keskel ei unusta Anderson vaatajale midagi päriselt öelda. Kui on keegi, kes mõjub karikatuursena, siis on selleks Jõuluseiklejate Klubi liikmed. Küllaltki süütu nimega organisatsioon on tegelikult grupp, mis koosneb mõjuvõimsatest meestest, kellel jagub piiritult viha kõigi vastu, kelle nahas on tilgakegi liigselt melaniini.
Arvestades Ameerika Ühendriikide lõhestunud seisundit, mis iga päevaga süveneb, on see film leidnud õige aja ja koha.
Tänapäeval võivad sellised tegelased oma kiviaegsete ideaalidega mõjuda jaburalt, kuid sellised inimesed on ikka ja alati olemas. Nad kisuvad immigrantide lapsi nende käte vahelt ja jätavad neid pigem laastava süsteemi kätesse kui nende lihaste vanemate. Nad teevad kõike, et kindlustada enda riigile ja rahvale nn puhas tulevik – alati unustades, et immigrandid on väga tihti need, kes hoiavad kõige suuremaid korporatsioone oma õlgadel. Illegaalsetele immigrantidele on lihtne maksta ebainimlikult madalat palka täisajaga töö eest.
Arvestades Ameerika Ühendriikide lõhestunud seisundit, mis iga päevaga süveneb, on see film leidnud õige aja ja koha. Bob Fergusonile omane paranoia ei pruugi olla üldse nii kauge tunne, kui esmapilgul arvata võib. Jäta kõrvale kõik korporatsioonid, äärmusrühmitused ja vihaliikumised – sa oled täpselt nii vaba, kui riik tahab, et sa oleks. Kui sa riigile juhtumisi enam ei sümpatiseeri, siis…
Kiired ja vigased
Patt oleks mainimata jätta aastakümne lahedaim tagaajamisstseen, mis filmi stratosfääri saadab. Tegelased saavad kõrvulukustavaid relvalaske näkku, autod lendavad Kaali-meteoriidi-suguse pauguga kraavi ja taustaks on möirgavad mootorid. Unikaalne kaameratöö paneb Põhja-California kanjonitevahelised teed lainetama nagu tivolisõidu – küngastest üles-alla sõites mängib põgeneja justkui kassihiirelikku tagaajamisse, kus põgeneja näeb seljatagust kiskjat vaid põgusalt igal vertikaalsel teetõusul. Tulemuseks on midagi oksümoroonset – minimalistlik ja värskendav, kuid siiski klassikaline eepiline vanakooli tagaajamine.
Aeg kinno minna
Kahtlemata on see üks Paul Thomas Andersoni selgema sõnumi ja narratiiviga filme – tehtud kogu kinopubliku naudinguks. Olles käinud läbi nii mitmeid erinevaid lugusid, on tegelikult tore näha, et niivõrd emotsioonikeskne režissöör on valmis panema vahelduseks midagi muud esiplaanile, isegi kui sisu sellest natuke kannatab.
Anderson suudab liita enda käekirjas dramaturgiaga tuua jälle ekraanile midagi uut, nagu ta on teinud seda iga filmiga. Nagu ütles filmis tsiteeritud Gil-Scott Heron: „Revolutsioon telekasse ei jõua“. Kinomaailmas seda mujalt kui ekraanilt ei leiagi. Spielberg ja Scorsese ei kiida Paul Thomas Andersoni ilmaasjata – tegemist on tänapäevase Ameerika kino meistriga, kellel on kindlasti tulevikus publikutele pakkuda natuke seda, natuke toda ja takka veel kolmandat.
Kui on ühtegi põhjust, miks praegu kinno minna, siis selleks on empaatiline, tragikoomiline peremärul nimega „Üks võitlus teise järel“.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (5)