Uus film
“Wake Up Dead Man: A Knives Out Mystery”
Režissöör: Rian Johnson
Osades: Daniel Craig, Josh O’Connor, Glenn Close, Josh Brolin, Mila Kunis, Jeremy Renner, Kerry Washington, Andrew Scott, Cailee Spaeny, Daryl McCormack jt
Esilinastus 6. septembril Toronto filmifestivalil, alates 12. detsembrist Netflixis
Lõunaosariikide Hercule Poirot ehk Benoit Blanc (Daniel Craig) on oma sarmi ja toredusega tagasi meie kodustel ekraanidel ning rahval tasub selle üle ainult rõõmustada, sest uus lisandus Rian Johnsoni “Knives Outi” filmide sarja on täitsa korralik. Lisaks põnevusele ja klassikalisele whodunit1 kassi-hiire mängule pakutakse taas kerget ühiskondlikku kriitikat, andes seekord mõtlemisainest usulisematel ja poliitilisematel teemadel (kuigi nende vahekord tundub meie maailmas pigem aina ähmastuvat). Ja just pigem selles seisneb ka filmi väärtus, sest kuigi juhtum on põnev ja ka Blanc tunnistab, et tegu on klassikalist sorti võimatu mõrvaga, siis kahtlusaluste ring jääb ühele väikelinnale omaselt paraku pisut kahvatuks.
Filmi tegevus toimub New Yorgi osariigis ühe väikelinna koguduse juures, kuhu saadetakse asumisele tumeda minevikuga, kuid jumalas oma pääsetee leidnud preester Jud (Josh O’Connor). Kohalikku kogudust hoiab oma raudses haardes paheline kirikuisa Wicks (Josh Brolin), kes on enda ümber kogunud ustavad jüngrid, kuid kes peletab eemale kõik uustulijad, uuest noorest preestrist ta aga nii kergelt lahti ei saa. Kui keset suure reede jumalateenistust tapetakse Wicks justkui kõigi silmade all, ometi nii, et keegi midagi ei näinud, on peamiseks kahtlusaluseks just Jud, kuid piiblile kohaselt tõusevad ka siin surnud jälle elavate sekka ja toime pannakse imetegusid. Vormilt on tegemist taas ühe agathachristieliku põnevuslooga, milles vaatajal võimalik kaasa mängida ja proovida ise ära arvata, kes küll mõrva sooritas.
“Wake Up Dead Man: A Knives Out Mystery” Autor/allikas: Pressimaterjalid
Esimene pooltund, mis kulub loo ja sündmustiku ülesehitamisele, on vägagi otsene kommentaar USA, otsapidi ehk ka meie enda ühiskondlikule olukorrale, kus nii paljut motiveerib viha ja põlastus, ühiskonda räsiv pidev polariseerumine ja vastandamine, võõraviha, kapseldumine ja kajakambrid. Üks Wicksi jüngritest, noor ebaõnnestunud poliitik märgibki talle, et ta on oma jüngrid radikaliseerinud, ja selles peituks suur võim, eriti interneti vahendusel.
Võib-olla on kogu see sotsiaalne kommentaar edasi antud liiga otse? Ta on liiga näos, ja see iseloomustab tänasel päeval tegelikult paljusid filme, et kõik on väga sõnasõnaline. Kuid ehk ei vajagi hetkel maailm olulistes asjades alati liigseid kunstilisi keerutusi ja metafooride taha pugemist, vaid just otseti välja ütlemist? Muidugi tekib selle peale küsimus, et kus selles siis kunst on? Sellele vastad, et tegu on ju Netflixiga, ja neile on ehk andestatav teatav otsekohesus. Kuid siis meenutad, et Netflix on omandamas suurt osa kogu Hollywoodi filmitoodangust. Mõõk on siin mitme teraga, pigem isegi midagi shurikeni2 laadset.
Kuigi film keerleb osalt katoliku kiriku maailma ümber, siis kiriku kui institutsiooni päris probleemidele siin otseselt ei keskenduta. Tema üle visatakse küll nalja, kuid samas ei üritata usku iga hinna eest maha teha ega demoniseerida, samuti ei maalita temast mingit imeilusat ulmelossi. Religiooni teemaga tahetakse valgusvihk suunata poliitikale ja isikukultuse teemale ning radikaliseerumisele kui sellisele üldisemalt.
“Wake Up Dead Man: A Knives Out Mystery” Autor/allikas: Pressimaterjalid
Usumotiividega mängimisel pole ka eriti imestada, et kõiges on taas süüdi naised, sest see on ju kõigi raamatute algallikasse sisse kirjutatud. Johnson otsustab minna aga täiesti üle võlli satiirimaailma, tulemuseks kohati õudusfilmilikud stseenid “kurjuse” poolt haaratud naistest. Nad võivad olla kogukonna silmis langenud või vastupidi ülimalt vagurad, kuid õuna ahvatlustest ei pääse keegi.
Nii nagu “Knives Outi” filmidele omaseks saanud, tervitab ka siin vaatajaid staaride armee (kui, siis võib-olla kergelt kahvatum kui eelmistes osades). Ma võinuks ka kogu siinse arvustuse kulutada Craigi rollile Benoit Blancina, sest lihtsalt lust on vaadata, kuidas üks britt mängib kohati peene, kohati rohmaka lõunaosariikide olekuga ning kergelt piinliku huumorimeelega eradetektiivi. Omal moel tabab ta paremini Agatha Christie ja Poirot’ hinge kui Hollywoodi katsed päriselt Poirot’d teha. Craigil on siin küll võib-olla veidi vähem ruumi kui eelmistes osades ja ta on rohkem toetavas rollis, kuid ometi on keeruline mitte kogu oma tähelepanu temale anda igas stseenis, kus ta on.
Peale Craigi paistavad silma Josh O’Connor, Josh Brolin ning Glenn Close kiriku peamise asjaajajana. O’Connor on end seejuures tõestamas ühe meie aja võimekama noore näitlejana, kes suurema tähelepanu alla sattus “Väljakutsujates”, kuid keda soovitan võimalusel vaadata ka tänavu Cannes’is linastunud “The Mastermindis”. Kuid see-eest näiteks Andrew Scottil, Mila Kunisel ja Jeremy Renneril polnud enda tegelaskujudega suurt mitte midagi teha ja nii vaataja pigem unustabki, et nad üldse seal on, kuigi tegemist peaks olema justkui suurte kahtlusalustega.
Nii kujuneski välja olukord, kus vaatajana ei kahtlustanud sa eriti kedagi, sest tegelikult polnud kellelgi eriti tugevat motiivi, ning mõrva potentsiaali ei toetanud ka jüngrite olemused, taustalood (mida oli minimaalselt neile peale puistatud). Seega kui sa ei kahtlusta kedagi, siis omamoodi kahtlustad sa neid kõiki. Sellise äraspidise loogika järgi film põhimõtteliselt töötab, kuid teatud pinevusest jäi selles osas lihtsalt puudu. Lõpuks polnud seeläbi eriti üllatav, kes mõrva sooritas, pigem ootasid, et räägitaks, kuidas ta selle sooritas. Kuna mul ei olnud aga kavatsust filmi tema enda mängus võita, siis lasin end siiski jooksutada ühe kahtlusaluse juurest teise juurde, üleliia mõtlemata ongi selliseid filme vast kõige nauditavam vaadata.
“Wake Up Dead Man: A Knives Out Mystery” Autor/allikas: Pressimaterjalid
Rian Johnson ei ürita žanri taasleiutada, pigem läheb vastupidi lõpuks väga metaks. Näiteks võetakse kuritöö lahendamiseks ette sarnaseid olukordi käsitlevad kriminullid, samuti tehakse viiteid teistele popkultuurilistele tekstidele nagu “Star Wars” või “Ooperifantoom” ning ollakse selles vahel ka täiesti avalikud ja eneseteadlikud, mängides nii teadlikule vaatajale ninanipsu, mis lisas naljale juurde. Filmi lõpp läks suisa “Sõrmuste isanda” paroodiaks kätte, ja kuigi juba hakkasid käed selle peale sügelema, et endale otsa ette lüüa, siis oli see jant ometi ikkagi mõjus, aga ennekõike meelelahutuslik. Johnson ei võta end ülemäära tõsiselt, kuid tal on ometi midagi öelda – selle poolest on tegemist õnnestumisega.
Ise loodan, et Benoit Blanc jääb kestma ning ehk tuleb kellelgi Netflixis pähe katsetada ka sarja formaadiga, sest paremat aktiivset eradetektiivi maailmal hetkel pole (välja arvatud äkki Batman?). Seniks ei jää üle aga muud kui keeta endale mõnus tassitäis kakaod ning sukelduda taas 13 hooaja jagu vana hea David Suchet’ kehastatud Hercule Poirot’ maailma.
1 whodunit – detektiivilugu, milles mõrvar selgub tavapäraselt loo lõpus.
2 shuriken – Jaapani torke- ja viskerelv