Alanud on uus aastaring ning peagi teatab statistikaamet, et ka lõppenud 2025. aastal oli sündide arv Eestis juba neljandat aastat järjest kõige väiksem alates arvepidamise sisseseadmisest. Möödunud aasta 11 kuuga registreeriti 8442 lapse sünd ning varasemate aastate põhjal võis detsembris lisanduda veel umbes 700 beebit. Kokku sündis mullu seega napilt 9000 last, aasta varem sündis 9690 last.
Alles viis aastat tagasi sündis Eestis 13 272 uut ilmakodanikku, aga et igaveseks lahkub siitilmast aastas mitme tuhande võrra rohkem inimesi, polnud põhjust ka toonase arvuga rahul olla. Rahva kestmiseks peaks lapsi sündima üldjoontes sama palju kui on lahkunuid, aga viimastel aastatel on sünde olnud peaaegu poole vähem.
Arvestades statistikaameti prognoositud surmade arvu järgnevatel aastakümnetel, sureb selle sajandi esimesel poolel Eestis kokku 843 000 inimest. Kui sündide arv jääbki keskmiselt 9000 lapse juurde aastas, siis sünnib sama ajaga vaid 568 000 last. Sajandi esimese 50 aastaga muutub Eesti inimeste arv seega 275 000 võrra väiksemaks, kusjuures 78 000 inimest oleme juba praeguseks kaotanud ning ülejäänud paarsada tuhat kaotame järgneva 25 aastaga.
Uut aastat tahaks ju alustada rõõmsalt, aga selline on paraku praegune reaalsus. Kuna lapsi sünnib jätkuvalt vähe, seisame kiirelt kahaneva ja vananeva Eesti lävel. Meie kõigi tulevik on seetõttu suuremas ohus, kui taipame või tahame tunnistada. Turvalisust, jõukust ja heaolu saavad luua ainult inimesed, aga inimesed on surelikud. Me võime küll elada varasemast kauem, kuid mitte igavesti. Ilma piisava järelkasvuta, kes elu edasi viiks, kaotab väärtuse ka varasemalt loodu ja saavutatu juba meie enda eluajal.
Seetõttu pole üllatav, et Eesti rahvastiku kehv väljavaade pakub varasemast sagedamini kõneainet ka majandusinimestele. Hiljuti, teisel jõulupühal sai Vikerraadiost kuulda Luminor Eesti peaökonomisti Lenno Uusküla mõtteid rahvastikumuutuste teemal. Märt Treierile antud sisukas intervjuus tõi Uusküla välja, et majandustsüklid, millest palju räägitakse, on teisejärgulised sündimuse kõrval, mis omab palju pikemat ja olulisemat mõju meie eludele.
Uusküla seadis kahtluse alla ka juurdunud arusaama, et raha või vara kogumine saaks väikese järelkasvu probleemi lahendada. “Öeldakse, et säästke, aga ega säästmine ei ole lahendus, vähemalt mitte globaalses pildis. Kui noori ei ole, siis nii või teisiti need asjad, mis me kogunud oleme, ei ole suurt midagi väärt. Ei ole korterid. Täpselt samamoodi on ettevõtte aktsiate väärtusega. Kes seda ostab, kes selles ettevõttes töötab? Selleks, et ettevõte saaks olla väärtuslik, selleks peab keegi seal tööd tegema,” rääkis Uusküla.
Kuna väike sündimus on probleemiks kõigis majanduse lipulaevadeks olevates riikides, käib öeldu mitte ainult Eesti, vaid ka välismaal asuvate varade ja ettevõtete kohta. Kogumispensioni sammastesse saab koguda raha, aga millisesse sambasse koguda arstid ja põetajad, kokad ja juuksurid, kes selle raha eest tulevikus töö ära teevad? Kui töötegijaid pole, kaotab raha väärtust. Säästudest ei ole abi massiivse demograafilise allakäigu korral.
Eesti sügavalt negatiivset iivet on seni katnud sisseränne ning vähemal määral ka eluea pikenemine, aga kuidas edasi? Kas oleme valmis järgneval 25 aastal lubama Eestisse sisserändajaid samas suurusjärgus sündide arvuga ehk umbes 8000 inimest aastas, et 200 000 lapse puudumist korvata?
Selline sisserändajate arv võib tunduda meelevaldselt suurena, kuid statistikaameti andmetel saabus Eestisse aastatel 2015–2021 (st enne Ukraina põgenike vastuvõtmist) keskmiselt üle 9500 uue sisserändaja aastas, kes polnud Eesti kodanikud. Sellest võrsub omakorda küsimus, kas põhiseaduse kohane rahvusriik saab sel juhul püsida, kui kauaks saab riigikeeleks jääda eesti keel.
“Liigse sisserändega kaotaksime eestlaste rahvuskodu, mille nimel meie eelnevad põlvkonnad on võidelnud ning mida oleme peagi juba 35 aastat taas üles ehitanud.”
Ene-Margit Tiit kirjutas hiljuti Postimehes tabavalt, et sisseränne pole tegelikult lahendus, vaid ühe tulekahju asendamine teisega. Ta hoiatas, et praktilise töökäte puudujäägi probleemiga tegeledes ei tohi hoogu lisada eksistentsiaalsele probleemile, eesti rahva (ja keele ja kultuuri) püsimajäämisele. Tallinnas on juba praegu eesti emakeelega inimesed napis vähemuses (49,9 protsenti). Liigse sisserändega kaotaksime eestlaste rahvuskodu, mille nimel meie eelnevad põlvkonnad on võidelnud ning mida oleme peagi juba 35 aastat taas üles ehitanud.
Mis võiks siis olla tegelik lahendus Eesti tuleviku kindlustamiseks? Kuidas muuta Eesti riik ja rahvas elujõuliseks ning kestlikuks?
Küllap tuleks alustada sellest, et riigijuhtide ja arvamusliidrite tasemel vähese sündimuse probleemi ausalt tunnistada. Kuni olukorra tõsidust ei mõisteta, puudub ka motivatsioon tegutseda. Meenutagem kasvõi seda, milline oli valmisolek elanikkonnakaitsesse investeerida enne täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas ning kuidas asjad on nüüd tasapisi paremuse poole liikuma hakanud.
Nagu rahandusminister Jürgen Ligi on öelnud, lubab põhiseadus olla inimestel rumal, aga valitsusel mitte. Ja paraku tulebki tunnistada, et kuigi sündimusest justkui räägitakse ja kirjutatakse palju, ei ole teadmine madalast iibest kõigini ikka veel jõudnud.
Sügisel tehtud küsitluses, millele vastas 3000 inimest, teadis 20–49-aastastest naistest vaid 27 protsenti, et sündide arv on olnud viimasel kümnel aastal palju väiksem kui surmade arv. 35 protsenti neist arvas, et see on olnud veidi väiksem, 13 protsenti, et sündide ja surmade arv on olnud enam-vähem sama. Väike osa, kaheksa protsenti arvas, et sünde on olnud isegi veidi või palju rohkem kui surmasid ning 18 protsenti ei osanud vastata. Mehedki ei olnud teadlikumad, tulemused erinesid vaid mõne protsendipunkti võrra.
Seda arvestades ei ole väga tõenäoline, et valijad hakkaksid poliitikutelt peresid ja sündimust toetava poliitika tugevdamist ise jõuliselt nõudma. Valitsusel peaks seega endal jaguma riigimehelikkust, et sündimuse toetamine prioriteediks seada ning Eesti tulevik päästa.
Eriti tänuväärne oleks, kui õnnestuks sõlmida selles valdkonnas erakondade ülene kokkulepe. Olgugi, et erakonnad võivad lahendusi näha erinevalt, saab kindlasti leida ühisosa või vähemalt põhimõtetes kokku leppida. Selline samm annaks ka ühiskonnale positiivse signaali ning aitaks veidi parandada poliitikute üldiselt madalale vajunud mainet.
Mida veel teha saab ja tuleks? Laste arvu vähenemise ja lastetu eluviisi leviku kõrval ei tohi ära unustada, et endiselt on meil siiski enamuses pered, kes soovivad lapsi saada. Just neile lapsi väärtustavatele naistele ja meestele saabki Eesti tuleviku rajada. Neid tuleb igakülgselt toetada ja tunnustada, et võimalikult paljud soovitud lapsed saaksid sündida. Kui elu lastega pakub rõõmu palju rohkem kui muret, muutuvad ehk ka inimeste soovid positiivses suunas.
Vabatahtliku lastetuste vastu võitlemine on asjatu, inimeste valikuvabadust tuleb austada ning ka evolutsioonile peab ruumi jääma. Parandamist vajavad pigem terviseteadlikkus ja ravivõimalused, et ennetada ja ületada tervisest tingitud raskusi soovitud laste saamisel. Kaasaegne ekraanide taha liikunud elu on tinginud senisest suurema vajaduse ka noorte suhteoskuste arendamise järele, et noormehed ja neiud üldse leiaksid endale partneri, kellega koos õnnelik olla, pere luua ja lapsi kasvatada.
Lapsevanemaks olemine on seotud paljude elu tahkudega, mistõttu edukas tegevuskava sündimuse toetamiseks peab olema laiapõhjaline. Muudatuste elluviimiseks on muidugi vaja ka raha, kuid nelja aasta rekordmadala sündide arvu tõttu on tekkinud perepoliitikale mõeldud vahendite iseeneslik sääst, mida ei oleks õige kulutada muul otstarbel.
Loodan, et valitsus leiab alanud aastal poliitilist tahet Eesti demograafilise kestlikkuse toetamisega tõsiselt tegelema asuda, olla eestvedajaks nii sõnades kui ka tegudes. Kahju oleks kaotada veel üks aasta olukorras, kus lahendused on võimalikud. Eesti saab kestlikuks ja lasterikkaks muuta, kui enamus meist muutuse vajadust mõistab ja on valmis panustama, igaüks vastavalt enda võimalustele.