1955. aastal Ungaris teatri- ja filmiinimeste peres sündinud Bèla Tarri esimene amatöörfilm rääkis kohe töölistest, vaestest ja vaestest töölistest. Ka edaspidi tema temaatika suurt ei muutunud. 1988. aastal valminud film «Needus» on lugu üksikust masendunud mehest, kes vihmas ja poris lagunevas kaevanduslinnas elades hävitab tasapisi enda ja teiste elu.
«Needus» andis kätte põhitooni tema hilisematele täispikkadele filmidele: kõiki neid ühendavad sünge mustvalge operaatoritöö, peenelt lavastatud pikad rändkaadrid, hüpnootiline rütm ja mõistatuslikud lood, mis on laetud ähvardava hukatuse tundega. Igas filmis viib Tarr need äratuntavad jooned näiliselt ületamatu äärmuseni, mille apoteoosiks on tema julgelt seitse ja pool tundi kestev eepos «Saatanatango».