Eesti Ekspressis ilmunud loos esitatud tervisekassa andmete põhjal on vaimse tervisega seotud haiguslehtede arv kasvanud aastaga 20 protsenti. Seejuures on diagnooside saajate seas valdavalt noored ja naised. Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul on see märk pikalt lahendamata kriisist, mis on nüüdseks jõudnud kriitilise piirini.
Rahvusvahelised uuringud osutavad, et kuni 65 protsenti vaimse tervise muredega inimestest teeb alla oma haridustaseme tööd. Raskemate diagnoosidega inimestest on selles olukorras isegi kuni 80 protsenti inimesi. Vaimse tervise pärast haiguslehe võtmine on maailmas kasvanud viiendiku võrra. Ehkki Eestis sel teemal uuemaid uuringuid pole, on kodumaiselgi tööturul süvenemas olukord, kus vaimse tervise mured ei ole enam vaid terviseprobleem, vaid mõjutab oluliselt majandust.
“Seda vaimse tervise kriisi ei ole väga jõuliselt lahendatud. Oleme pigem kosmeetiliselt toimetanud,” tõdes Oidermaa saates “Vikerhommik”. Teisisõnu on jäänud paljud inimesed tema sõnul vajaliku abita. See on viinud olukorrani, kus probleemid avalduvad alles siis, kui töövõime on juba tõsiselt häiritud.
Majanduslikus plaanis on vaimse tervise probleemide kulu psühholoogi sõnul Eestile märkimisväärne, ulatudes hinnanguliselt miljardi euroni aastas – see sisaldab nii ravikulusid kui ka saamata jäänud tulu.
Mõistmist, mitte vaiba alla pühkimist
Ühiskonnas levib kohati arvamus, et diagnooside, nagu tähelepanu- ja aktiivsushäire (ATH) või ärevushäire, sagenemine on märk liigsest leebusest või n-ö lumehelbekeste põlvkonnast.
Anna-Kaisa Oidermaa sõnul kasutavad inimesed sellist suhtumist aga sageli kaitsemehhanismina juhtumite puhul, millest nad aru ei saa. “Ei saaks öelda, et arstid neid diagnoose vasakule-paremale lihtsalt ilma aluseta jagaksid. Vaimse tervise raskusi ongi umbes 15–20 protsendil inimestest. Need ongi levinud,” märkis ta.
Liiati pole ATH tema sõnul üldse kõige levinum diagnoos. Sagedamini diagnoositakse inimestel hoopis depressiooni ning ärevus- ja sõltuvushäireid. Oidermaa sõnul juhtub sedagi, et vaimse tervise mured kipuvad üksteise otsa kuhjuma. “Näiteks ongi diagnoosimata ATH, sinna lisandub ärevus ja see omakorda on juba mingi aja pärast depressioon. Siis võtabki pikka aega, et seda ravida,” arutles ta.
Psühholoogi sõnul on viimaste aastate kriisid muutnud inimesed tundlikumaks nii maailma kui ka üksteise suhtes. Samas jääb vajaka meeleruumist, kus teise inimesega räägitaks ja teda püütaks mõista. “Inimestel, kellel on vaimse tervise kriis, oleks just paindlikkust ja arvestamist väga vaja. Alati pole tingimata üldse vaja koju jääda põdema n-ö teki alla. See sageli pigem just ei abista,” soovitas Oidermaa.
Vaimse tervise murega kimpus inimene võiks tema sõnul üritada oma juhiga rääkida ja just talle sobivaid lahendusi otsida. Nii võib arutada, kas abi oleks paindlikkumast tööajast või annaks töökorralduses midagi muud kohandada. Sellise vestluse kulg sõltub aga paljuski tööandjast, sest mõnel pool ehmuvad inimesed vaimse tervise murest kuuldes ära. “Samas olen näinud väga palju organisatsioone, kes proovivad kõik endast oleneva ikkagi teha, et inimest hoida – tahaks neid väga tunnustada,” märkis psühholoog.
Vaimne ja füüsiline tervis käivad tema sõnul sageli käsikäes: kui ravida vaimset muret, võib inimesel ka füüsiliselt parem hakata. Samas näeb Oidermaa, et suhtumine vaimsesse tervisesse on ühiskonnas teistsugune ja teemat üritatakse kohati ikka veel n-ö vaiba alla lükata. “Kui noored naised jäävad töölt kõrvale või noored mehed ei saa kaitseväkke vaimse tervise raskuste tõttu, on see täiesti normaalne ja [mõtleme, et] las siis need inimesed jäävad kõrvale. Samas see on ikkagi väga lühinägelik vaade meie tulevikule paraku,” märkis ta.