Mida tähendab teie avaldus, et ilma sotsiaaldemokraatideta ei saa sisuliselt kokku leppida presidendikandidaati, et riigikogus presidenti ära valida?
Riigikogu võiks olla põhiseaduse järgi see koht, kus president valitakse. Kui me vaatame riigikogu matemaatikat, siis kui sotsiaaldemokraadid peaks kõrvale jääma, siis põhimõtteliselt peaksid kõik ülejäänud riigikogu liikmed ühise keele leidma. Sealhulgas siis Eesti 200, Reformierakond, EKRE, Isamaa ja Keskerakond, arvestades, kui palju neil mandaate kokku on. Ma väga ei usu sellesse.
Palju tõenäolisem on see, et sotsiaaldemokraadid, valitsuskoalitsioon ja võib-olla veel keegi kuskilt juurde – näiteks akna alt mõned inimesed – leiavad sellise ühisosa. Aga ma pean rõhutama, et seda ei ole võimalik teha nii, et kuskil koalitsiooninõukogus mõeldakse välja mingisugune nimi ja antakse teada: “Vot, siin on meil kandidaat ja nüüd oleks vaja teda toetama hakata.”
Kui me räägime presidendivalimistel ühisosa otsimisest, siis on riigikogus selle jaoks vanematekogud või erakondade omavahelise kokkusaamise formaadid, kus alustatakse nullist ja jõutakse lõpuks ühisosani. Mulle tundub vahepeal, et valitsuskoalitsioonil läheb meelest ära, et nende toetus ühiskonnas ei ole just kõige suurem – nad tunnevad ennast oluliselt suuremana, kui nad päriselus on.
Justnimelt valitsuserakonnad, kes on napi enamusega riigikogus, on asunud neid arutelusid koalitsiooninõukogus pidama. Teie erakonnakaaslane Raimond Kaljulaid on öelnud, et kui nad kahekesi pakuvad kandidaadi välja, siis oleks sellel inimesel justkui “Juuda suudlus” peal ja keegi ei tahaks temaga koostööd teha. Aga millistel tingimustel sotsiaaldemokraadid on valitsuskoalitsiooniga koostööks valmis? Eeldan, et oodatakse toetust kuni järgmiste riigikogu valimisteni, et sotsid toetaksid praeguse koalitsiooni algatusi.
Meil pole mitte mingisugust põhjust koalitsiooni algatusi toetada, eriti arvestades seda, et peaminister pühendas vist igas aastalõpu intervjuus sotsiaaldemokraatidele erilise osa, rõhutades meie rolli ja seda, kuidas usaldust on meie vahel vähe.
Olen seda ka välja öelnud, et sellel päeval, kui valitsuskoalitsioon kaotab parlamendis oma enamuse, algatavad sotsiaaldemokraadid koos teiste opositsioonierakondadega kindlasti peaministri umbusaldamise ja see läheb ka läbi. Siis on juba uus olukord, kus tuleb vastata, kellest saab peaminister ja milline uus koalitsioon Eestile tuleb. Siit ei ole mõtet mingit lootust üles kruvida, et sotsiaaldemokraadid on erakond, kes käib seda koalitsiooni arstimas või on neile tagavaravariandiks. Pigem ma olen kindel, et me jõuame olukorda, kus meil on võimalik öelda, millised on meie ootused, ja võib-olla siis allesjäänud valitsuskoalitsioon peab sellele mõtlema.
Mis puudutab presidendivalimisi, siis ajaloole tagasi vaadates on tihti nii, et kui keegi mõtleb kuskil välja oma lemmikkandidaadi ja püüab seda läbi suruda ja teistele maha müüa, siis reeglina pole see hästi lõppenud. Reeglina sellest inimesest presidenti ei saa. Meil on ajaloost ka näiteid, kus mõni valitsusliit on selliste katsete tulemusena üldse laiali läinud.
Ainuke võimalus presidenti valida on otsida ühisosa just isiku osas, mitte erakondade poliitiliste programmide, eelarvesoovide või eelnõude osas. Need küsimused ei ole kindlasti midagi sellist, mis peaks presidendivalimistega kaasas käima. Pigem on küsimus selles, kes see isik on.
Samas nimedest on täna veel vara tõsiseltvõetavalt rääkida, pigem peaks rääkima sellest, milleks see isik suuteline on. Arvan, et väga oluline osa on välispoliitika ja küsimus, milliste väärtuste eest inimene seisab – pigem selliste demokraatlikke vabadusi austavate ja inimõigusi toetavate väärtuste eest. Ta peab suutma ka muutunud maailmas kaitsta ja selgitada seda, mis on Eestile siiamaani edu toonud ja Eesti iseseisvana hoidnud. See pool on oluline.
Aga kui sotsiaaldemokraadid ise saaksid presidendikandidaadi valitsuskoalitsioonile välja pakkuda? Mida see muudaks?
Ega see ei ole nüüd siin välistatud. Lõppkokkuvõttes ei ole tähtis, kes laua taga esimesena nime välja ütleb. Selle nime võivad öelda sotsiaaldemokraadid või mõni teine erakond. Küsimus on selles, et tulemuseni jõutakse ühiselt ja ollakse lõpuks ühisel meelel.
Mis teeb olukorra oluliselt raskemaks, on see, et presidenti valitakse suve lõpus. Kas tänasel valitsusliidul on selleks ajaks parlamendis üldse enamus? Ma julgen kahelda. Kui seda enamust ei ole, võib see muuta parlamendi matemaatikat ja loogikaid – võib-olla on siis akna alt vaja rohkem inimesi juurde või mõnda teist erakonda veel kasvõi osaliselt toetama.
Seetõttu on minu arvates vara rääkida kindlas kõneviisis. Võib-olla maikuus saame hakata kindlamalt rääkima ja mingeid kokkuleppeid tegema, mis ka peavad.
Aga kas see on tõenäoline, et Reformierakond küsiks ühise kandidaadi eest teilt toetust oma algatustele riigikogus?
Juba ainuüksi sellest konstruktsioonist ma ei saa aru. Kui Reformierakonnal on nägemus presidendikandidaadist ja nad soovivad, et sotsiaaldemokraadid teda toetaks, siis me veel peaks mõnda valitsuse algatust toetama riigikogus? Sellel ei ole minu arvates mingit loogikat.
Ikka ühise kandidaadi leidmise eest. See on täiesti pöörane mõte?
Mina arvan, et see on pöörane mõte, jah. Kuna valitsusliidul on parlamendis kõige rohkem kohti, siis peaminister omab ka kõige suuremat vastutust, et Eestis asjad toimiks ja president valitud saaks. Vastutus on Kristen Michali õlgadel ja oma vastutuse täitmise eest veel muud toetust juurde küsida – ma arvan, et siin seda juturuumi väga ei ole.
Te ise ju ka ütlesite, et koalitsioon hakkab lagunema – kuskilt on ju vaja toetust saada.
Ma ei näe ikka põhjust, miks sotsiaaldemokraadid peaksid siduma presidendi valimise ja riigikogu tavapärase töö. Ma ei kujuta ette, et mingisugust sellist kokkulepet tegema hakatakse. Kristen Michal on aasta aega rõhutanud, kuidas tal on sotsiaaldemokraatidega keeruline riigijuhtimises koostööd teha. Ma ei kujuta ette, et me selle koostöö nüüd järsku kuskilt üles peaks leidma. Vastupidi – see hetk, kui tuleb vähemusvalitsus, saab tänane peaminister ilmselgelt umbusalduse. Kes on uus peaminister, milline on uus koalitsioon, see selgub. See ei pruugi takistada kokkulepet presidendivalimiste osas, aga see võib seda muuta.
Kuidas see teie nägemuses juhtuda võib, et valitsus kaotab enne presidendivalimisi enamuse?
Ma jään jätkuvalt selle juurde, et ühel hetkel liigub Eesti 200 seast keegi ära. Ma ei välista, et ka Reformierakonnast liigub keegi mõnda teise erakonda, aga Eesti 200 seast kindlasti. Olen kunagi öelnud, et loogiline aeg oleks jaanuaris-veebruaris.
Võib-olla see ei juhtu, aga meenutan, et valimiskampaania loogikas, kui keegi soovib Eesti 200 seast kandideerida ja riigikokku tagasi saada, peaks ta kandideerima mõnes teises erakonnas. September on juba see aeg, kus hakatakse reklaamplakateid paika panema ja valimisklippe filmima. Eeldus on, et see inimene on oma valiku varem ära teinud, ja see varasem aeg on just presidendivalimistele eelnev periood.
See kõik juhtub varem või hiljem. Kaldun arvama, et juba enne suve, aga võib ka hiljem. Tänane valitsuskoalitsioon on üpriski habras ja nii hapras olukorras teha kõvasid avaldusi, et nemad koalitsiooninõukogus otsustavad presidendikandidaate, on veidi rutakalt tehtud.
Kas mõned Eesti 200 liikmed on sotsidega rääkinud võimalikust liitumisest või olete te ise mõnda inimest kutsunud?
Meiega keegi rääkinud ei ole, aga loomulikult oleme eelmisel aastal päris mitmele Eesti 200 inimesele seda öelnud, et neil oleks mõistlik sotsiaaldemokraatide juurde tulla. Neid inimesi on, kes on meiega sama maailmavaatega. Mis need inimesed teevad, ma ei tea. Me oleme sellest rääkinud. Me kellegi eest otsuseid ei tee. Sotsiaaldemokraadid liiguvad oma valimisnimekirjade tegemisega edasi ja õige pea hakkame jõudma sinna, kus me olulisemaid positsioone hakkame kokku leppima. Kui keegi soovib veel liituda, siis see aeg ongi umbes selles kandis. Aga me ei ela Eesti 200 järgi, meil on oma tempo ja loogikad.
Kas te olete erakonnas arutanud ka seda, millised inimesed võiksid sotsiaaldemokraatide jaoks tunduda sümpaatsed presidendikandidaadina?
Kui aus olla, siis ei ole. Nagu ma ütlesin, siis enne suve ei ole võimalik kokkuleppele jõuda ja aega veel on. Esimene asi on leppida erakondade vahel kokku formaadis või loogikas, et kellel on ühine tahe Eestile uus president leida. Kui selles on kokku lepitud, saab liikuda nimede juurde.
Lõppkokkuvõttes jäävad need nimed heaks tahteks seni, kuni meil on suurem kindlus parlamendi matemaatika osas presidendivalimiste ajaks. Mulle tundub, et sel korral on presidendivalimiste osas palju ebamäärasust just väga nõrga valitsusliidu tõttu, mis ühel hetkel oma enamuse kaotab. Kui osad inimesed liiguvad näiteks Isamaa või Keskerakonna poole, on üks loogika ja parlamendis presidenti valida keerulisem. Kui nad tulevad sotsiaaldemokraatidesse, siis see matemaatikat ei muuda. Aga elame-näeme.
Kui suur tõenäosus on, et Eesti 200 liikmed ühineksid näiteks Keskerakonna või Isamaaga?
Mina seda öelda ei oska kahjuks, ma Eesti 200-s ei ole.
See oleks pigem üllatav ju?
See oleks üllatav tõesti, aga ma ei välistaks mitte midagi.
Te ei ole välistanud ka potentsiaalset Alar Karise tagasivalimist. Miks on Karis teie hinnangul praegu koalitsioonierakondade poolt sellise kriitika alla sattunud?
Mul on raske öelda, mis toimub valitsuse ja presidendi vahel, ma pole nende asjade keskel olnud. Need detailid, kuidas valitsus presidendiga suhtleb ja kus on erinevad nägemused ja mis nende põhjused on, reeglina väga avalikult ei öeldagi või sellest riigikogu koridorides ei räägita.
Aga seda, et valitsustel ja presidentidel on aeg-ajalt erinevad nägemused, on alati iga presidendiga olnud, siin pole midagi uut. Alar Karise puhul on tegemist presidendiga, kes on suutnud Eestis stabiilsust hoida. Meenutades rasket hetke nagu koroonakriis, suutis president ühiskonnale oma teadmistele tuginemisega väga palju tuge pakkuda.
Nii et sotside toetus Karisele oleks olemas, kui ta otsustaks uuesti kandideerida?
Mõttekas on rääkida toetusest sel hetkel, kui on võimalik ka teiste erakondadega selles kokku leppida. Muidu me saame tulemuse, kus iga erakond toetab erinevat kandidaati. Meil on mõistlik rääkida siis, kui me teame, et ühisosa on võimalikult suur.
Praegu on ka ikka mõtet rääkida sümpaatiatest ja sellest, kes teie arvates oleks Eestile hea riigipea. Näiteks Urmas Paet on öelnud, et tema võib kandideerida küll. Kas te jagate tema puhul sarnast sümpaatiat nagu Alar Karise puhul?
Urmas Paet on kindlasti väga tore mees ja teab välispoliitikast palju. Ka Reformierakonnas ja sotsiaaldemokraatides on teisi väga häid inimesi. Konkreetsetest isikutest on mõttekas rääkida siis, kui saame aru, kus on ühisosa kõige suurem. Tihtilugu on läinud nii, et need, kes on liiga varakult püsti seatud ja kelle puhul on hakatud kohe trummi taguma, ei ole lõpuks presidendi ametisse jõudnud.
Seda tuleb võtta natuke rahulikumalt, aga see ei tähenda seda, et isikutest ei peaks rääkima. Aga meil ei ole praegu toimunud ühtegi arutelu isegi erakonna esimeeste tasandil ühisosa otsimiseks. Need asjad tuleks enne ära teha, kui minna avalikult nimesid pakkuma.
Kas Urmas Paet suudaks koguda sellise vajaliku ühisosa riigikogus?
Ma veel ei ole kuulnud seda. Ma isegi ei tea, kas tal Reformierakonna toetus on, mul seda infot ei ole.
Palju on räägitud ka Ülle Madisest.
Lisaks Ülle Madisele on räägitud veel paljudest inimestest, kes kõik on väga head presidendikandidaadid. Ülle Madiset on soovitud kandidaadina näha ka varasematel kordadel. Ka sotsiaaldemokraatides on kindlasti olnud inimesi, kes on Ülle Madise puhul positiivselt meelestatud olnud. Nii, et – jah – ka Ülle Madise kindlasti ja paljud teised, keda meedia viimase nädala jooksul on esile tõstnud, omavad potentsiaali olla Eestile hea president.
Kas üks nendest võiks olla ka Tõnu Viik, kes oma rektoriametist lahkub?
Ma hindan Tõnu Viiki väga kõrgelt, aga tema pakkumine on nüüd küll esimene, mida ma kuulen. Lugesin kuskilt, et pakutud oli Tiit Landi, kes on praegu Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Aga sellesse listi võib vabalt ka Tõnu Viigi nimetada. Mõlema rektori puhul on tegemist inimestega, kes saavad väga hästi aru, kuidas ühiskond koos püsib ja kelle väärtusruum on paigas. Presidendi materjali neis kindlasti on.
Praegu teid kuulates ja vaadates ka koalitsiooni tegutsemist, tundub riigikogus ühise kandidaadi leidmine ja ära valimine üsna ebatõenäoline. See, kuidas te räägite ka valitsuskoalitsiooni tegevusest, ei anna usku, et mingil hetkel heas tahtes ühise kandidaadini jõutakse.
Kui on tahe, siis me jõuame küll. Ma räägin suhteliselt ausalt ja otse, kuidas asjad on. Kõik, kes vähegi presidendivalimisi jälginud on ja on poliitikaga kokku puutunud, teavad, et seda ei saa teha üks seltskond teistele seda isikut maha määrides – see tuleb ühiselt leida.
Olen ka aus selles osas, et koalitsiooni olukord on üpris habras ja ma ususn, et nad teavad seda ka ise. Meil pole mõtet teha kokkulepet kuu aja pärast, kui kahe kuu pärast selgub, et koalitsiooni poolelt on keegi ära läinud ja kokkulepet pole võimalik enam ellu viia. Need on päriselulised asjad, mitte mingisugune takistus või tüli.
Ikkagi, ma ei näe kuskilt seda tahet praegu tulemas. Koalitsioonierakonnad ajavad enda asja. Majandusolukord ja maksuotsused, mis Eesti inimest sel aastal pisut-pisut jõukamaks teevad, annavad neile ehk kindlust juurde. Võib-olla ka nende reiting hakkab veidi tõusma. Teie ajate oma juttu edasi ühisosa leidmisest ja teised opositsioonierakonnad samuti veel eraldi enda joont. Öelge parem otse välja, et riigikogus presidendi valimine ei ole väga tõenäoline ja läheme ikkagi valimiskogusse?
Sellega ma ei nõustu. Me pole erakonna esimeeste tasandil seda teemat veel arutanud. Pigem hindan praegu üsna tõenäoliseks, et president valitakse riigikogus ära ja ühisosa leitakse. See ei eelda, et sotsiaaldemokraadid peaksid heaks kiitma rahasaju, kus 114 miljonit eurot läheb igal aastal kõige jõukamatele inimestele ja teised maksavad laenuintressi oma maksudega kinni.
Need ei ole küsimused, mida siia vahele peaks panema. Nii ei olekski võimalik kunagi presidenti leida, sest presidendi valimine põhiseaduse järgi eeldab 68 häält. See tähendab nii suurt parlamendi enamust, et keegi opositsioonist peab alati olema kaasas. Koalitsioonidel ei ole seni olnud võimalik presidenti valida. Ja see tähendab, et kui erakonnad on opositsioonis ja koalitsioonis, siis neil on päevapoliitilistes majandusküsimustes, toimetulekuküsimustes erinevad nägemused, aga see pole kunagi olnud takistuseks, et lõpuks president ära valida.