Lugesin esimesel õhtul 150 lehekülge Heino Endeni raamatut, kindlasti viimase aasta ühe õhtu rekord. Kerge lugemine. Minu põlvkonna nooruse kossujutud, selles mõttes 100 protsenti huvitav, tead neid kõiki ja oled näinud mängimas ja kuigi autor hoidub isiklikust, siis saab aru, et spordimeeste aeg möödub treeningutel ja “hullupanemised” piirduvad tavaliselt paari õlle ja suht tavapäraste sündmustega. Eriti just vaadatud HBO seriaali “Võidult võidule: Lakersi dünastia tõus (Winning Time: The Rise of the Lakers Dynasty)” taustal.
USA sari keskendub eekõige Magic Johnsonile ja Heino on meie idabloki Magic – paralleel samavõrdne kui muusikamaailmas Mick Jagger ja Gunnar Graps. Üks hullutas ida- ja teine läänepoolkera ja kuigi külma sõja tingimustes nende kokkupuutepunktid olid pea olematud, siis publikumassid ja vaimustus aga üsna sarnased. Rahvaarv tollal nii Nõukogude Liidus kui USA-s kuskil 220 miljoni kanti, üks ühendas eri rahvaste liiduvabariike, teine sama keeleruumi osariike, rivaliteet sama julm mõlemal pool maakera. Totalitaarne riigikord seadis muidugi omad piirid ja teisalt vabastas igasugusest kommertsvastutusest.
Alati nabani lahtinööbitud särgi ja tilgaprillidega Lakersi omanik Dr. Buss müüs kõik oma kinnisvarad, võttis aga uusi laene ja kui raha otsas, lõi uusi ettevõtteid, millele sai laenu juurde, palkas aga üha ilusamaid tantsutüdrukuid ja pidas üha metsikumaid afterpartisid ja nii seda spordielu seal Ameerikas rahastati. Eestlane on alati teadnud, et võlg on võõra oma ja see muldpõrandatega rehielamutes omandatud elutarkus ei ole ka nüüd sajandeid hiljem võimaldanud suurt mängu mängida. Nõukogude Liidu plaanimajanduse tingimustes muidugi sellist pinget polnud, meediale ei pidanud keegi meeldima, raha tuli suurest ühisest katlast nii palju kui vaja oli ja inimene totalitaarses süsteemis ei maksnud palju.
Kui Magic sai oma esimese lepingu poole miljoni peale, siis Enden sai peale kinnise turniiri ümbriku 150 kuni 1500 dollariga, olenevalt peatreeneri või mänedzeri, Venemaa keeli “sportmängude osakonna juhataja” kõrge riigiametniku tujust ja heatahtlikkusest. Või siis mitte midagi. Nii pididki välisturneel Nõukogude Liidu superstaaridel olema kaasas must kalamari, fotoaparaadid Zenit ja objektiivid ja need tuli konverteerida firmateksadeks sealse hinnaga 3-5 dollarit, vinüülplaadid maailma popmuusikaga samuti 3-5, kassettdekid ja kaasaskantavad magnetoolad 50-150, Yves Saint Laurent’i või Pierre Cardini ülikonnad 100-120 dollarit. Need tuli siis kodumaal edasi müüa 10- kuni 30-kordse vaheltkasuga ja nii sai endale osta Lada auto, kui juhtusid saama autoostuloa. Mis imeloomad magnetoolad ja miks teksaseid-ülikondi-autosid sellisel kombel tuli osta-müüa, seda vist tänapäeva inimestele polegi võimalik enam adekvaatselt selgeks teha.
Heino Enden 1980. aastal. Autor/allikas: Lembit Peegel/ERR Arhiiv
Heino Enden välimuselt sarnanes rohkem muidugi seriaali teisele peategelasele, Boston Celticu Larry Birdile, kes küll paar aastat vanem aga kossukaar üsna sarnane. Nii et Enden on meile mõlemad, nii Bird kui Magic, ka seepärast et sotsialistlike vabariikide liidu korvpalliskeene esimene ja ainus mustanahaline mängija nimega George Jackson saabus siiamaile Tallinna Kalevisse alles 1990. aastatel. Tasuks kohe ka NSVL viimane meistritiitel.
Ameerika seriaalis nimetavad ajakirjanikud maailmameistrivõistluste finaaliks NBA kahe parema mõõduvõttu. Enden sai maailmameistriks 1982 ja samal aastal võitis Johnson Lakersiga NBA sõrmused. Sama aasta mehed. Üks oli 2,00 m ja teine 2.06 pikk. Mõlemad lahkusid suurest mängust 1990-ndateks.
Heino Enden ütles küll raamatu esitlusel, et toonased tulemused ei huvita enam kedagi, ja tahtis rääkida pigem väljaku kõrval toimunust, mis huvitaks eelkõige tavalugejat, kes kossust palju ei tea. Palju seal muidugi ei toimunudki, korra sõideti purjus peaga Endeni autoga olümpiapurjekeskuse juures lumehange ja teine kord Saiakäiku vanalinnas, samal ajal kui USA-s ametivennad Hollywoodis ärkavad nelja ihualasti voodikaaslase seltsis iga mängujärgne päev, Dr. Bussil on võtmed Hugh Hefneri Playboy mansionisse ja kui päikeseosariigis tähistati turniirivõitu Kuuba sigarite ja kabriolettide ja kuldsete pokaalidega, siis siinmail kõlbas ühikatoas vana hea valge viin ja Lada auto.
Ma ennast päris kossumängijaks ei pea, Eesti-Läti liiga turniiritabelit mul magamistoa seinal pole (saavutustest jäi parimaks Eesti Kunstiakadeemia meistritiitel kuskil 1980/1990ndatest koos kesktormaja Erki Kasemetsa, mängujuhi Laurentsiuse alias Lauri Sillaku, staarmängija Sven- Erik Stambergi ja tagamehe Marko Mäetammega), aga mulle oleks kindlasti meeldinud lugeda raamatust ka pingelistest mänguolukordadest, raskest treeningtsüklist ja huvitavatest karakteritest väljaspool pidupanemist.
Mäletan kui teismelisena lugesin 1973. aastal Eesti Kirjastuse poolt välja antud “Mitte ainult korvpallist – Armenak Alatšatšjan” – 215-leheküljelist raamatut legendaarsest armeenlasest, NSVL korvpallikoondise mängujuhist, mis justkui pretendeerib pealkirja järgi mänguvälisele, aga seal oli seda kõike. Aga ega üksi raamat ei saagi kõigi tahtmistele vastata. Suurepärase taktikuna võiks Heino Enden kindlasti väljutada ka hoopis teistsuguse korvpalliromaani.
Heino Enden saates “Hommik Anuga” Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Veidi imestust, eriti nüüd Vene-Ukraina sõja kontekstis, tekitab kirjutajate ja sugulaste arusaamatus, miks küll Endenit nõukaajal põlati armee spordiklubis mängimise pärast, samamoodi nagu meelelahutuse vallas nimetatakse raamatus Jaak Joalat. Oli ju tegemist samasuguse okupatsiooniga nagu praegu Venemaa proovib kehtestada Ukrainas ja igasugu koostöö agressorriigi võimuladvikuga on ju praegugi täiesti NO. Piisab vist nimetamast kodumaises spordis Konstantin Vassiljevi või muusikas Andres Mustoneni hetkelistest vääratustest, rääkimata muu maailma kossumängijatest, kes on kõigi keeldude kiuste läinud Venemaa avarustesse karjääri tegema, rootslane Jonas Jerebko, prantslane Thomas Heurtel, kes automaatselt on tagasipöördumatult välja arvatud oma riigi koondistest. Kadedusega ei ole siin midagi pistmist aga eestlase üksteise allatõmbamisest jutustab tolleaegne põrguanekdoot ja sellest pole pääsu. Tühistamiskultuur toimis omal ajal NSV Liidus ja toimib ka praegu samamoodi. Inimene ei ole nende aastakümnete jooksul märkimisväärselt muutunud.
Muidugi on igal indiviidil õigus otsustada oma elukaare eest ja kohustus ka vastutada selle eest. Kunstnik, muusik, sportlane, teadlane – kõigi nende distsipliinide viimisel maailmamastaapi on vaja kriitilist massi, täielikku pühendumist ja oskuste viimist inimvõimete piirini. Ja seda pelgalt Eestis pahatihti ei olegi võimalik saavutada. Kõike korraga alati ei saa ja kui seda sammu poleks asjaosaline astunud, siis me ei räägiks siin maailmameistrist Heino Endenist ega loeks ka tema samanimelist raamatut. Ja eesti korvpall oleks vaksa võrra vaesem ja kui lisada siia veel nõukogudeaegsed maailmameistrid Priit Tomson ja Jaak Lipso, olümpiavõitja Tiit Sokk, siis ilma nendeta justkui midagi poleks eestlased korvpallis maailmaareenil märkimisväärset teinudki.
Nüüd aga võime jalad siin Eestimaal tugitoolis üles tõsta ja Netflixist või HBO-st vaadata filme USA kultuurihegemoonia helges ülemaailmases valguses meie kõigi ühistest staaridest Birdist, Johnsonist, Jordanist ja kindlusega väita: “No aga maailmameistrid pole nad ju kunagi olnudki. Meil on maailmameister Heino Enden olemas! Ja Tomson ja Lipso!.”
Ja kui president Karis aastapäevakõnes kurdab, et kunagi olime ikka tegija rahvas aga viimasel ajal on sihik kaduma läinud, siis siinkohal oleks hea mõttekoht nii kultuuri kui spordi vallas – äkki peaks riik ja rahvas panema prioriteedid paika, jätta kõrvale kitsad huvid, poliitilised vaated ja sisemised sunnid ning lükkama oma andekaid ja võimekaid maailmaareenile, et ei peaks seda tegema kuskil põlve otsas ja pool-salaja kellegi teise riigi-rahva hõlma all. Valikute küsimus.