Berit Kaschani teekond Nora Ikstenaga algas koolipingis, kui ta valis Ikstena oma magistritöö üheks persooniks Aino Perviku kõrval.

Kaschan meenutas “Vikerhommikus”, et jõudis Ikstenani ülikoolis balti kirjanduse loengut võttes. “Ma olin seal ainus tudeng. Ma olen siiani väga tänulik õppejõule, kes loengu ikkagi sellises vestluse vormis läbi viis, mis oli väga rikastav,” lausus ta.

Kaschan märkis, et 2010. aastal, mil ta loengut läbis, jõudis läti ja leedu autoreid eesti keelde vähe. “Aga selle treenitud silmaga leidsin üles Nora Ikstena esimese eesti keelde tõlgitud romaani “Elu pühitsus” ja sealt see algas.”

Ta meenutas, et “Elu pühitsus” oli tema senist lugemiskogemust arvestades täiesti teismoodi elamus.

“Selline kummaline ja vaikne lugu, mis räägib naisest, kes hakkab korraldama oma ema ärasaatmist. Sealt tuleb välja, et ta oma ema inimesena väga hästi ei tundnud, aga üks asi, mille ema on jätnud maha, on nimekiri seitsme inimese nimega, kes tuleb kindlasti ärasaatmisele kohale kutsuda. Ja siis need inimesed tulevad ja hakkavad rääkima sellest lahkunud naisest lugusid, nii et tütar õpibki ema tundma läbi selle ärasaatmise,” avas ta lugu.

Kaschani sõnul tuleb nii “Elu pühitsusest” kui ka teistest tõlgitud Ikstena teostest välja rituaalne jutustamise stiil. “Et mida me saame sõnaga teha, luua, üksteisele anda ja kuidas me saame sõnaga üksteist toetada, lohutada ja üksteist nähtavaks teha. See mind paelus,” kirjeldas ta.

Ikstenat on nimetatud kaasaegse läti kirjanduse üheks võtmefiguuriks. Kaschani sõnul pole ka liialdus öelda, et Ikstena on kaasaegse läti kirjanduse kõige olulisem autor.

“See, mis tema loomingust sündis ja kuhu see on jõudnud, see on siiski olnud praeguseks ainukordne. Ja muidugi ka selles mõttes täiesti kinnitab seda, mida tihti kiputakse unustama võib-olla kui mõeldakse sellest, kuidas viia mõnda nii-öelda väikest kirjandust suurde maailma – Ikstena on kirjutanud ikkagi selle ilmanurga lugusid, kust me pärit oleme. Ta võttiski selle kohaliku ainese, meie ajaloo, meie läbielamised ja läks veelgi sügavamale ka kohalikku mütoloogiasse ja Liivi mütoloogiasse ning hakkas näitama vaikimisi ka seda, et tegelikult meil on väga rikas kultuur. Kes teab, mis oli autori eesmärk, aga kõik need kihid on seal olemas. Ja loomulikult ka see inimeste argipäev, kuidas kõik on tegelikult omavahel tegelikult seotud, millesse me usume ja kuidas elame.”

2015. aastal ilmunud romaan “Emapiim” tõi Ikstenale rahvusvahelise tuntuse ning see on tõlgitud enam kui 30 keelde.

“Tema romaanidest on see võtmetähtsusega,” märkis Kaschan. “Ma söandan väita, et need kolm romaani – “Elu pühitsus”, “Neitsi õpetus” ja “Emapiim” – moodustavad temaatilises mõttes Ikstena loomingu tuuma, milleks on ka need loetletud märksõnad. Need on emade ja tütarde lood, või vanaemade, emade ja tütarde lood. Nad vaatlevad läbi erinevate kihtide ikkagi naist ja naise rolli elu ja surma ringkäigus, ja seda väga erinevatel tasanditel, nii argipäevas kui ka siis uskumuste kaudu, kust naine saab tuge mingisuguste elu piirsituatsioonides,” kirjeldas ta.

“Emapiimas” on peidus ka autori enda lugu. “Selle romaani võtmetegelased on kolme põlvkonna naised. Tema ema oli päriselt Lätis väga tuntud ja tunnustatud arst. Ema kuju siin romaanis kannab selliseid kauneid ja vägevaid paradokse, mida Ikstena loomingus on palju. See ema pühendab ühelt poolt oma elu naiste aitamisele, ta aitab ka luua elu täiesti uskumatutes nõukogude okupatsiooni tingimustes, kuhu ta on pagendatud. Tegelikult inimene oli geenius, aga tal ei lastud ennast täiel määral realiseerida, aga ta ikkagi leiutab ja veedab kõik haiglast vabad hetked meditsiiniõpikuid uurides. Seal kõrval on see, et ta võib-olla ise argipäevas ei olegi nii väga emarollist huvitatud,” rääkis Kaschan.

Kaschani sõnul võib väita, et 56-aastasena surnud Ikstena põlvkonna naised on hakanud julgelt otsa vaatama emade, tütarde ja vanaemade vahelistele suhetele ja saanud ainest mitmete raamatute kirjutamiseks.

“Eks siin meie piirkonnas on niimoodi, et meil on olnud see 50 aastat kultuurikatkestust ja nüüd see hakkab järele jõudma. Mujal, lääne pool või kuidas me tahame seda näha, seal on need lood juba läbi protsessitud ja eks need on igal pool natukene sarnased, natukene erinevad. Aga jah, see on üks laine, mis meist siit praegu üle käib ja mis on väga võimestav. Ikstena kindlasti tõi need teemad niivõrd rikkalikult ja mitmekihiliselt esile. See resonants, mille ta ka eesti ja leedu kirjanike jaoks kindlasti lõi, see on väga võimestav, kui keegi sellise akordi kehtima paneb. Ma arvan, et me kõik oleme hakanud vaatama seda, kuidas ja millest me kirjutame natukene teistmoodi.”

Kaschan tõi välja, et võrreldes ajaga, mil ta Ikstenat uurima hakkas, ei ole kirjaniku pilt tema jaoks palju muutunud.

“Mul oli hästi suur rõõm kui “Emapiimaga” tähelend kaasnes. Tähelend iseenesest ei tähenda midagi, aga lihtsalt see kirjandis või teos jõudis väga paljude inimesteni ja ka ülejäänud Ikstena looming läbi selle. Ma söandan väita, et kui ma ikkagi selle “Elu pühitsuse” kallal pusima hakkasin, siis ta ei olnud nii tuntud autor, see oli ikka selline ekstravagantne hobi – eestlane, kes uurib läti kirjandust,” naeris ta, kuid lisas, et küll aga on eesti keelde tõlgitud romaanid stiililiselt üsna erinevad.

“”Elu pühitsus” ja “Neitsi õpetus” on metafoorsemad, kuigi “Emapiim” on ka ka väga metafooride rohke. See lihtsalt ongi meisterlik kirjutus igast aspektist. Võib-olla “Emapiim” on selline, mis kohe tõmbab su kaasa,” tõi ta välja ja nõustus saatejuhi väitega, et Ikstena lugemist võiks alustada “Emapiimast” ja siis tema varasemate raamatute juurde liikuda.

“”Emapiim” on see, kus on palju meie lähiminevikku ja sealt juba “Neitsi õpetuse” ja “Elu pühitsuse” kaudu saab rohkem enneminevikku minna. See on väga ilus kujund, tõesti niimoodi see kuidagi käib.”