Kuidas loto meieni jõudis ja kust see üldse alguse sai? Lotomänge on ajast aega kasutatud kogukonnale tarvilike ehitiste püstitamiseks või inimeste abistamiseks, olgu tegu siis lastekodude toetamise, näljahädaliste toitmise või muuseumide rajamisega. Riigid on loto abil juba keskajast saati riigikassat täitnud ning loto eellastest täringumäng ja liisuheitmine inimesega aastatuhandeid kaasas käinud.
Eesti Loto on Edasi paberajakirja talvenumbri partner. Artikkel avab 2026. aastal ilmuva artiklisarja, mis on pühendatud Eesti Loto 55. sünnipäevale. Tekst põhineb raamatul “Eesti Loto 40”, mille autoriks on Küllo Arjakas.
Liisuheitmine, Vana-Rooma ja leidlaste kodud
Loto ajalugu on tõesti pea sama pikk kui tsivilisatsioonil. Juba Vana-Egiptuse, Aasia ja Ameerika tsivilisatsioonide iidsetest matmispaikadest on leitud täringumängule viitavaid hauapanuseid. Loterii kaugeim otsene esivanem on vast liisuheitmine, mille kirjeldusi leiab Piiblist ja mida kasutati Periklese-aegses Ateena linnriigis kõrgemate riigiametnike valimisel.
Esimene registreeritud avalik loterii peeti ilmselt aastal 10 pKr Rooma riigis keiser Augustuse valitsusajal. Tema järglane Nero loosis välja nii orje, maju kui laevu. Aastasadu on mis tahes lotomängude korraldamine enamasti olnud riigi monopol, ehkki vahel on loa lotot korraldada saanud ka eraettevõtted. Keskaegses Itaalias hakkasid linnriigid kasutama lotot riigitulude suurendamiseks. Uusajal levis loto ka teistesse Euroopa maadesse, kus lotoga teenitud rahaga ehitati enamjaolt üldkasulikke hooneid, aga peeti ülal ka näiteks leidlaste kodusid.
On olnud aegu, mil loto on moraalsetel kaalutlustel mõnes riigis keelatud. Samal ajal võis mujal sarnane mäng aga täiesti seaduslik olla: nii näiteks ei lubatud 1990ndatel Prantsusmaal bingolotot mängida, samas kui Eestis või Hispaanias oli see täiesti tavaline. Rootsis jällegi olid toona keelatud rahamänguautomaadid, mis Soomes ja Eestiski laialdast kasutust leidsid. Esimest korda jõuti loto keelustamiseni juba 17. sajandi lõpus Inglismaal.
“Jumalalaegas”, esimene vangla Rataskaevu uulitsas ja tsaari habemeajaja
Numbriloto tekkis Itaalias 18. sajandil, kogudes kiiresti populaarsust. Prantsusmaal ja Inglismaal tulid samal ajal käibele võidulaenud, mis levisid ka mujale. Saksamaal toimusid riiklikud klassiloteriid – see tähendab, et võiduvõimalus suurenes neil piletiostjatel, kes ostsid iga klassi pileti ehk kulutasid rohkem. Just need mõjutasid loteriide korraldamist Tsaari-Venemaal ja esimesi lotosid ka Eestis.
Lotosid sai siinkandis tsaariajal korraldada vaid keeruka Balti eraseaduse alusel. Ilmselt selle seadusega aga liiga hästi kursis poldud: laatadel tehti ikka õnneloosi ja korraldati muidki väikesemõõdulisi loteriisid. Esimene suurem loterii toimus Eestis juba 18. sajandi algul, kui Tallinna raad andis loa “jumalalaeka” ehk hoolekande- ja haridusasutuste toetamiseks loodud erilise kassa jaoks loto korraldada. Järgmiseks koguti loteriiga raha “logelevate ja kõlvatute naiste” ketrusmaja rajamiseks, seejärel Rataskaevu tänavale uue vangla ehitamiseks.
20. sajandi algul hakati ette valmistama suurt üldrahvalikku loteriid, et koguda raha Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks. Tsaarikojast saadi Oskar Kallase, toonase muuseumidirektori nutika nipi abil isegi vajalik luba. Nimelt sõbrunes Kallas tsaari habemeajajaga, kes siis sobival hetkel, kui ainuvalitseja parajasti heas tujus oli, siinse muuseumiloto eest kostis. Ent peagi tuli peale revolutsioon ja loterii jäi tegemata.
Eesti riigi võidulaen ja loteriide metsik lääs vabas Eestis
Esimene riiklik loterii toimus Eestis 1920. aastal, kui riik andis Saksamaa ja Soome eeskujul välja võidulaenu. Peaminister Jaan Tõnissoni ja sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoneri propageeritud laenuga plaanis riik teenida 100 miljonit marka. Kümne aasta jooksul tuli korraldada 40 loosimist, mille peavõit oli igal aastal 250 000 marka. Piletid olid esiotsa väga populaarsed, aga edaspidi algset müügibuumi korrata ei õnnestunud. Esimese mitteriikliku loteriiga kogus Eesti Rahva Muuseum pärast Eesti riigi loomist siiski plaanitud toetusraha, kokku 10 aasta jooksul üle 200 000 krooni. Peavõitudena loositi välja sõiduauto Chrysler ja 10 000 krooni.
1920ndate lõpuks oli registreeritud mitmesuguseid lotokorraldajaid alates Arstide Liidust kuni Tartu linnapeani, kes korraldas 1929. aastal lausa neli loteriid. Üleriiklikele lotomängudele lisandusid kohalikud väiksemat masti loteriid. Suuremad ettevõtted hakkasid korraldama reklaamlotot – näiteks šokolaadivabrik Kalev loosis maiasmokkade vahel välja uhkeid auhindu. Suure hulga õnnemängudega kaasnes ka omajagu segadust, mis tekitas ühiskonnas küsimusi. Loteriide uputuses tuli ette pettusi, eriti väiksemate kohalike lotode läbiviimisel. Sageli liikus info võitjatest suvaliselt ja ühendust nendega võtta ei püütudki. Lisaks müüdi Eestis salaja teiste riikide lotopileteid ja üks Tallinnas resideerunud valgekaartlasest kindral võitis Prantsusmaa klassiloterii piletiga 100 000 franki. Estonia koorilaulja, populaarse tantsuloo “Paula, sul on poisipea” autor Paul Tammeveski aga võitis kolme aasta palga. Esialgu tabas suurvõitjaid kirjade laviin, kus paluti abi erinevateks ettevõtmisteks. Aastal 1934 nentis aga Rahvaleht, et sedasorti imesid enam ei oodata. Kogu selle segaduse ja ülemaailmse majanduskriisi tuules jõuti 1930. aastaks aruteluni, et loto vajaks riigimonopoli. Korraldajaks pakuti Eesti Kultuurkapitali ja leiti, et kasu võiksidki saada kultuuriorganisatsioonid. 1934. aastal selleni ka jõuti: loto korraldamine tsentraliseeriti valitsuse ja majandusministeeriumi kätesse. Vähemalt 60% müügitulust loositi võitudena välja, ülejäänu läks lastehoolekande, sanatooriumide-suvituskohtade ja kultuuriürituste toetuseks ning muudeks üldkasulikeks otstarveteks vastavalt “riigivanema äranägemisele”. 1935 said alguse populaarsed klassiloteriid, mille korraldamise lõpetas Nõukogude okupatsioon. Viimase “kodanliku klassiloterii” viis okupatsioonivõim siiski lõpule. Selle tulu suunati aga ametiühingutele, mitte “kurnajate taskuhuvide rahuldamiseks”, nagu sedastas 1940. aastal ajaleht Kommunist. Saksa okupatsiooni ajal korraldati klassiloterii puudustkannatajate ja Nõukogude aasta ohvrite toetamiseks.
Nõukogude lotod: sõjalaen, võidetud eramu ja spordiloto
Teise Nõukogude okupatsiooni algul väljastati Eestis sarnaselt teiste liidu maadega sõjalaenu pileteid, mis kehtisid 20 aastat: sellega täiendati kitsikuses riigieelarvet. Rahaliste auhindadega loosimised toimusid korra aastas, pileteid müüdi töökohtades ja enamasti pidi iga töötaja andma igal aastal riigile laenuks vähemalt ühe kuupalga jagu raha. Mõnes asutuses makstigi osa palka obligatsioonides! Alates 1956. aastast korraldati liiduvabariikides asjade ja raha loteriid. Võita sai erinevat kraami alates lausa uuest eramust, lõpetades pianiinode, fotoaparaatide, õmblusmasinate ja rahaga. Enim loodeti võita autot, mille ostuluba oli pea võimatu saada. Inimesed kartsid, et riik tahab kodanikku pügada ja võita polegi võimalik, mistap osteti pileteid peamiselt sunniga.
Eesti Loto, esialgse nimega Spordiloto
Loteriipilet.
1970. aastal sündis populaarne arvloterii Spordiloto, mis oli nõukogudemaal midagi uut: ehkki tegu oli hasartmänguga, otsustasid funktsionäärid selle siiski püsti panna. 50% müügitulust pidi minema võitudeks ning kogu teenitud raha lubasid propagandistid agaralt spordi ja kehakultuuri arendamisse suunata.
9. märtsil 1971 asutati Spordiloto Eesti Piirkonnavalitsus, hilisem Eesti Loto. Ka pikaajalised töötajad asusid ametisse sel kevadel või lähiaastail. Mitmed, näiteks Aili Kurvits, Katrin Käär ja Evi Kits, töötasid lotoettevõttes üle 40 aasta. Viimane neist oli muide aastakümneid suurvõitude väljamaksjaks, kes nägi tõesti palju õnnelikke lotovõitjaid.
Meie Eesti Loto oligi sündinud.