Julgeolekuekspert Rainer Saks tõdes, et Ameerika Ühendriikide äsjased sammud Venezuela suhtes ei anna veel alust eeldada jõulisemat tegevust ka Venemaa vastu, kuigi mõningat jahenemist Washingtoni ja Moskva vahel võib täheldada.
“Selleks on see episood natukene liiga lühike, et hinnata, kas USA retoorika ja teatud määral ka poliitika on muutunud,” ütles Saks kommenteerides Venezuelaga seotud, kuid Vene lipu all sõitnud tankeri hõivamist kolmapäeval Ameerika Ühendriikide eriüksuste poolt.
“Ukraina suunal me seda muutust veel nii drastiliselt ei näe, me näeme seda eelkõige Venezuelas toimuva ümber. Aga see on ikkagi väga tõsine vastasseis ka USA ja Venemaa ja siis teistpidi USA ja Hiina vahel. USA siiamaale nii teravalt ei ole nagu president Donald Trumpi teise valitsuse ajal käitunud,” rääkis Saks viidates sellele, kuidas USA viis 3. jaanuaril Caracasest ära Venezuela tollase liidri ja on suurendanud survet riigile, millel on olnud soojad suhted Moskva ja Pekingiga.
Kuigi USA tegevus ei pruugi tähendada üleüldiselt suuremat survet Venemaale kõikides poliitika liinides, võib mingeid märke sellest siiski aimata, lisas ekspert.
“Viimase nädala jooksul on tulnud ka ajakirjandusse teateid, et viimastel kohtumistel Ukraina rahuprotsessi teemadel on USA olnud Venemaa suunas kuidagi nagu järsem. Aga me veel ei näe, et see väljenduks järjepidevalt konkreetses poliitikas. See võib ka muutuda uuesti, aga esimene tõsine indikaator selles teemas on hoopis senaator Lindsay Graham’i teade, et USA president andis nõusoleku alustada uue Venemaa-vastase sanktsiooniseaduse hääletusprotsessi USA kongressis,” rääkis Saks. “Varasemalt on USA president olnud selle juba praktiliselt valmis seaduse menetlemise vastu, on seda küll kasutanud Venemaa suunal küll teatava väikse survevahendina, aga siiski öelnud, et ta ei ole nõus neid sanktsioone praegu kehtestama. See oleks väga suur muutus, kui USA kongress nüüd Venemaa-vastaste sanktsioonide seaduse vastu võtaks ja USA president selle ka jõustaks,” lisas ta.
Saks juhtis tähelepanu ka sellele, et juba pikemat aega ei ole toimunud kohtumisi USA ja Venemaa diplomaatide vahel, kuigi tõenäoliselt telefoni teel nad ikkagi suhtlevad. Samuti pole viimase kahe nädala jooksul olnud märgata Venemaa aktiivseid püüdlusi suhelda USA-ga Ukraina rahuprotsessi teemal.
“Eks see on ka mingi märk, et mingisugused muutused on võib-olla toimunud. Aga ma siiski Ukraina osas veel ei julgeks väita, et see on nüüd lõplik muutus ja teiseks me ka ei tea, kas see toob lähemal ajal kaasa mingisugust edu sõjategevuse lõpetamisel Ukrainas,” rääkis Saks.
Julgeolekuekspert viitas sellele, et kuna Venezuela asub läänepoolkeral, mille Washington on kuulutanud oma eksklusiivseks huvide tsooniks, siis USA pragune juhtkond ei soovi seda üldse teiste regioonide ja teemadega siduda: “Kindlasti täiesti ühemõtteliselt on arusaadav, et USA ei soovi Venezuela kaasust üks-ühele siduda teiste välispoliitiliste protsessidega, et seal mingeid diile ega vahetusi teha. See ongi selle vana Monroe doktriini mõte, et läänepoolkeral ei kaubelda teiste riikidega mõjuvõimu üle, vaid seal USA kehtestab oma huvisid suveräänselt ja ühepoolselt.”
Küll aga võib Venezuela ümber toimuv mõjutada Venemaa positsiooni maailmas laiemalt, lisas Saks.
“Kuna Venemaa on jäänud ikkagi väga tõsiselt häbisse oma liitlase toetamisel, siis kahtlemata hakkab see mõjutama Venemaa käitumist teistel suundadel. Milliseks see kujuneb, on praegu väga keeruline arvata, sest me näeme, et hetkel on väga tõsised probleemid ka Iraanil – veel ühel Venemaa väga olulisel liitlasel. Üldpilt on Venemaa jaoks hetkel üsna masendav. Venemaa kindlasti tahab sellest olukorrast välja tulla, aga samas nende suurem osa jõudu on seotud sõjategevusega Ukrainas,” kirjeldas Saks. “Siin ongi sellistel puhkudel see loogika, et sa keskendud kas ainult ühele asjale ja katsud sellegi päästa või kui hakkad üle platsi toimetama, kui hakkad üldiselt USA-d vastustama globaalselt, siis ei pruugi see õnnestuda. Need on need valikud, mida Venemaa üritab praegu tõenäoliselt teha ja ta üritab tõenäoliselt ka [koos] Hiinaga vaadata, et kas neil õnnestub mingisugust ühistegevusjoon kokku leppida.”
Saksa sõnul on praegu väga raske ennustada, kuidas selline uus poliitiline olukord reaalselt praktikas hakkab väljenduma.