Uuring ilmus rahvusvahelises teadusajakirjas «Quaternary Science Reviews» ja keskendub ajavahemikule 28 000 – 22 000 aastat tagasi ehk viimase jääaja maksimumile. «See oli aeg, mil Euraasiat iseloomustas intensiivne külm ja põud ning mil algas paljude suurte imetajate, sealhulgas mammutite kiire kadumine,» selgitas uuringu üks autoreid, TalTechi geoloogia instituudi nooremteadur Ivan Krivokorin.
«See periood ja piirkond oli seni isotoopuuringutes üsna alaesindatud, mistõttu on meie arusaam toonastest keskkonnatingimustest olnud lünklik,» selgitab Krivokorin. «Just seetõttu otsustasime keskenduda Lääne-Siberi kaguosale, kus leidub erakordselt rikkalikke mammutileide.»
Teadlased analüüsisid kokku 29 mammuti hambaproovi, mis pärinesid kolmest hilispleistotseeni leiukohast: Šestakovost, Krasnojarskaja Kurjast ja Volchia Grivast. Lisaks kaasati võrdluseks üks hobuse ja üks hirve hammas. Uurimismeetodiks oli stabiilsete süsiniku- ja lämmastiku isotoopide analüüs, mis võimaldab rekonstrueerida loomade toitumist ning keskkonnatingimusi tuhandete aastate tagant.
Süsiniku isotoobid annavad teavet kohaliku taimestiku ja kliima, aga ka looma toitumise kohta ning lämmastiku isotoobid annavad ülevaate toiduahelast, toiduvalikust ning ka näitavad võimalikku alatoitumust. Just lämmastiku isotoopide tulemused osutusid Volchia Griva leiukohas silmatorkavaks.
Ivan Krivokorin välitöödel. Foto: Erakogu
Volchia Griva mammutite isotoopväärtused olid sarnased tänapäeva lõvidele
Volchia Grivast leiti üle 7000 mammuti luu vähemalt 80 isendilt, mis teeb sellest ühe rikkalikuma hilispleistotseeni leiukoha. Uuringus analüüsitud mammutite hammaste lämmastiku isotoopväärtused (δ15N) olid erakordselt kõrged – keskmiselt +13,2‰. Võrdluseks jääb enamik maailma teistest mammutileiukohtadest tavaliselt vahemikku 6–9‰.
«See on tase, mis on võrreldav selliste tänapäeva suurte kiskjate, nagu lõvide luudes mõõdetavaga,» selgitab Krivokorin. «Säärased väärtused on erakordsed taimtoiduliste loomade puhul ja viitavad, et toiduahelas või lämmastikuringes pidi esinema midagi ebatavalist. See ei tähenda, et mammutid oleksid muutunud lihasööjateks, vaid pigem näitab, kui tugevasti võib kohalik keskkond mõjutada keemilist signatuuri.»