Ajakirjas Frontiers in Earth Science avaldatud uuringu tegid Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadlased Taavi Libliku juhtimisel koostöös Soome ja Läti kolleegidega.
Taavi Libliku sõnul on mitmete tegurite koosmõjul Läänemere keskosas, enam kui 100 meetri sügavusel, hapnikupuudus praegu rekordiliselt suur. «Süvakihis on tekkinud kõrge väävelvesiniku sisaldusega veemass, milles hapniku puudujääk ulatub juba 2,5 miljoni tonnini,» ütles Liblik.
Hapnikupuudusel on mitu põhjust. Hapnik ei pääse Läänemeres sügavamale, sest meri on kihtideks jaotunud – nagu õli ja vesi kokkuvalatuna. Soolasem veekiht toimib kui potikaas, mis ei lase pinnavee hapnikul allapoole liikuda.
Viimastel aastatel on soolsuse hüppekiht – ehk veekihtide vaheline järsk piir, mis takistab erineva soolsusega vee segunemist – olnud eriti tugev. See isoleerib sügavama vee ülejäänud merest. Samal ajal on talvine segunemisperiood lühenenud, sest ülemine veekiht püsib kauem soe.
Hapnikupuudust süvendavad ka teised tegurid. Põhjamerest pole Läänemerre tulnud piisavalt hapnikurikast vett, mis muidu aitaks süvakihte korraks «läbi ventileerida». Süvavesi on muutunud soojemaks, ning soe vesi mahutab vähem hapnikku. Ka orgaanilise aine lagunemine kiireneb soojas vees ja kasutab samuti hapnikku. Samal ajal jõuab merre endiselt palju toitaineid, mis kasvatavad vetika- ja muu orgaanilise aine hulka; see vajub põhja ja kulutab lagunedes süvavee hapnikuvarusid.
Läänemere keskosas, enam kui 100 meetri sügavusel, on hapnikupuudus praegu rekordiliselt suur. Foto: Taavi Liblik jt.
Kas olukord võiks paraneda?
Teadlaste hinnangul mitte kiiresti. Läänemeri sõltub Põhjamere tugevatest sissevooludest – olukordadest, kus Taani väinadest liigub korraga sisse suur hulk uut, soolasemat ja hapnikurikast vett, mis jõuab ka sügavamatesse kihtidesse.